sümb. palvetajat. Välimuselt meenutavad piiblitegelased inimesekujutisi rooma maalikunstis. Tihti varakristlikud katakombimaalid kohmakavõitu, arengulooliselt nende tähtsus suur - uue ajastu kunst, väljendub uus ellushtumine. Vabalt seisvaid skulptuure ei loodud varakristluse päevil üldse, sest püüti vältida sarnasust paganlike religioonidega ja neile omase kuju kummardamisega. Rohkem harrastati reljeefkunsti, millega ehiti nt. sarkofaage. Vormilt meenutavd need varakristlikud reljeefid ajalooteemalist reljeefikunsti, kuid nende temaatika võetud Piiblist. Kristlik reljeefikunst hakkas levima siis, kui ristiusk lubatuks sai ja sellega liitus rohkem rikkaid inimesi. Koos nendega kasvas rooma kunsti mõju ja püüe ühendada kristlust rooma traditsioonidega. Varakristlikud reljeefid rõhutavad Kristuse jumalikkust ja valitsejalikkust. Tema surmale ja kannatusloole viidatakse harva. Erinevus rooma
avalikkusele pajatama. Ameeriklase igatsus mille millegi eest midagi saada kulmineerub õhtuse game show hulluses. Üheks teiseks masse hullutavaks põhisaateks on vintske õhtune arutelu niisugustel süngetel teemadel, nagu laibaröövid, narkoäri ja prostitutsioon. Televisioon saavutas oma haripunkti kaabeltelevisiooni käikuminekuga, mis oma rohkem kui 50 kanaliga on suuteline kõikemõeldavat jaburust pakkuma. Mõned vestlusained meenutavd kõndimist kultuuri miiniväljadel. Keerake mistahes õhtupoolikul teler mõnele ameerika kanalile ja te näete inimesi miljonite vaatajate silme all avameelselt ja peensusteni arutlemas asjadest, millest muu rahvas ei söendaks isegi pimedas sosistada. Kogu seda häbenematut enesepaljastust vaadates tahaks kriisata: ,, On siin ilma peal üldse midagi veel püha?" Ja vastus sellele kõlaks: ,,Igatahes mitte televisioonis!" Faul (1998: 43) 5.2. Muusika
annaabi.ee 
