Äkki meelestus talle aga pääliku karm korraldus, ta viskas kätki ümber ning puuris terava oda lapse selga. Saulepis tuli tatarlaste röövel talumajja, milles elutses veel vaid naine ühes lapsega, kuna teised elanikud olid kõik metsas peidus. Ema ronis surmahirmus ahju otsa, väike laps jäi aga kätkisse kaeblikult karjuma. Röövel võttis lapse sülle ning tahtis teda heita küdevasse ahju. Meeltheitev ema haaras ahjult suure kivi ning viskas selle röövlile pähe nii osavalt, et mees jäi meelemärkusetult lamama. Kiiresti hüppas naine ahju päält alla ning mõne kivihoobiga surmas sõduri. Surnu riiete läbiotsimisel leiti säält hulk kulda ja hõbedat. Kuningas Yngvar Rootsi kuningas Yngvar oli vahva sõdalane, kes oma laevastikuga sagedasti võitles taanlaste ja teiste meresõitjate vastu. Taanlastega sõlmis ta viimaks rahu ning astus siis seda suurema
Isand, kelle maa peal asus kirikla, nägi seda niinimetatud õde ja armus temasse, armus sedavõrd, et tegi talle abieluettepaneku. Siis lahkus see naine selle juurest, kelle ta oli juba hukutanud, ja läks selle juurde, kelle ta pidi hukutama, ning sai krahvinna de la Fere'iks.» Kõikide pilgud pöördusid Athosele, kelle pärisnimi see oli ja kes noogutas märgiks, et kõik, mida timukas rääkis, vastab tõele. «Siis,» jätkas viimane, «otsustas mu vaene segane, lootusetult meeltheitev vend loobuda elust, millest see naine oli võtnud kõik, au ning õnne, ja tuli tagasi Lille'i. Teada saades otsusest, mis oli mind kinni mõistnud tema asemel, andis ta end vangi ja poos enese samal õhtul oma kongi akna külge. Muide, peab au andma neile, kes mu süüdi mõistsid: nad pidasid sõna. Niipea kui laiba isik oli kindlaks tehtud, anti mulle vabadus tagasi. See on kuritöö, milles ma teda süüdistan, see on põhjus, miks ta on häbimärgistatud.»