meeldib näidata vees murduva puuoksa abil, et äkki elame kõik suure illusiooni sees ja meie aistingud petavad meid. A. : "... kaugel olgu meist kahtlemine selle tõesuses, mis me oleme õppinud kehaliste meelte abil; sest nende abil me oleme õppinud tundma taevast ja maad." Me õpime palju teiste tunnistustest, ja tõsiasi, et me saame mõnikord petta, ei ole õigustuseks, et mitte ühtegi tunnistust uskuda: niisamuti ei ole tõsiasi, et me saame mõnikord petta meelteobjektide suhtes, õigustuseks täielikule skeptitsismile. "Me peame tunnistama, et mitte üksnes meie endi meeled, vaid ka teiste inimeste omad on meie teadmistele palju lisanud." ("De Trinitate", 15, 12) Praktilises elus on möödapääsmatu meeli uskuda ("Pihtimused", 6, 5). Inimene, kes usub, et ta ei tohi mitte kunagi meeli uskuda, langeb veel hullemasse eksitusse, kui mis tahes eksitus, millesse ta võib langeda meeli uskudes- (eelnevate tsitaatide allikas wikipedia vt. eelmist linki).
aga tunnetada üksnes nõnda, nagu nad saavad meile nähtuda, mitte aga sellistena, nagu nad võivad olla iseeneses, ning see eeldus on absoluutselt paratamatu. Ruum ja aeg ongi need kaemused, millised puhas matemaatika seab kõigi oma tunnetuste ja otsustuste aluseks, mis on üheaegselt apodiktilised kui ka paratamatud.(§ 10) Puhas matemaatika kui aprioorne sünteetiline tunnetus on võimalik vaid seetõttu, et ta käib eranditult üksnes meelteobjektide kohta, mille empiirilisele kaemisele on aluseks puhas (ruumi ja aja) kaemus ja nimelt a priori ning aluseks saab see olla seepärast, et ta on üksnes meelelisuse puhas vorm, mis objektide tegelikule nähtumisele eelneb, kuna ta selle tegelikult alles võimalikuks teeb.(§ 11) Meelelisus ei seisne loogilises vahetegemises selguse ja ebaselguse vahel, vaid tunnetuse enda päritolu geneetilises eripäras, kuna meeleline tunnetus ei esita asju üldsegi nii, nagu nad on,
annaabi.ee 
