Kuid mil viisil ta nad omandab? Kust saab ta arutluse ja teadmise materjali? Sellele vastan ma ühe sõnaga: kogemusest. Kogemusele tugineb kogu meie ja kogemusest lõppkokkuvõttes kogu teadmine ka pärineb.“ „Teiseks allikaks , millest kogemus varustab mõistust ideedega, on meie mõistuse tegevuse seesmine tajumine.“ 2. Leibniz oli ratsionalist. ,,Tulles tagasi paratamatute tõdede juurde, peab ütlema, et me tunnetame neid loomuliku mõistusega, mitte aga meeltekogemuste teel.“ ,,Ma ei väida, et neil on õigus, ma tahan ainult ütelda, et ilma mõistusele tuginemata ei saa küllaldase veendumusega väljuda kogemuse raamidest.“ „Kuna me aga siiski teame teaduste üldkehtivaid ja paratamatuid tõdesid ning selles seisnebki meie eelis loomade ees, siis järeldub siit, et teatud osa tõdedest oleme ammutanud sellest, mis peitub meis eneses.“ „Kui meil poleks meeli, siis me ka ei mõtleks.“ 3
Induktsioon, deduktsioon ja nende kriitika Kanti poolt Kant: 1) Aprioorne tunnetus põhineb mõistusel ja on kogemustest sõltumatu, puhtast arust pärinev ehk tõsikindel. Aposterioorne ehk empiiriline tunnetus on aga kogemuslik, järeldused tehakse meeltekogemuste põhjal. Esimese puhul kasutame me teadmiseni jõudmiseks ratsionaalset lähenemist ehk eirame kõike meelte teel vastuvõetut ning lähtume objektide kirjeldamisel vaid nende kindlatele omadustele. Aposterioorse tunnetuse korral võetakse kõike meelte poolt tajutut tõesena, mis tähendab et uute kogemuste teel on võimalik uuritava objekti mõistet avardada. 2) Analüütiline ja sünteetiline otsustus on vastavalt aprioorsed ja aposterioorsed, esimene
annaabi.ee 
