headest asjadest või vooruslikest inimestest. Kuid need nähtused pidid paratamatult omama lisaks hüvesusele ja vooruslikkusele veel palju muid omadusi ja nii ei saanud sedalaadi näidete toomine juba seetõttu olla täpseks vastuseks Sokratese küsimusele. Tegelikult ootas Sokrates oma “Mis on X”- küsimusele vastuseks olemusdefinitsiooni X-i kohta, mitte üksikuid näitejuhtumeid X-ist. Implitsiitselt on sellesse küsitlusviisi kätketud eeldus, et tõe tunnetamine pole niivõrd meeltekogemuse asi, millest pärineb teadmine üksikute näitejuhtumite kohta, vaid mõisteanalüüsi asi, mis kujutab endast pigemini mõistustunnetust. Olemusdefinitsiooni andmine on aga ka hoopis komplitseeritum ülesanne kui üksikute näitejuhtumite leidmine. Nii olid Sokratese kaasvestlejad sunnitud asja üle sügavamalt järelemõtlema ja neil tuli endale tunnistada, et ülesanne on hoopis keerukam, kui nad algselt olid arvanud.
vahekordades, arvudes peitus kõige tõelisus. Igale arvule vastab konkreetne kujund (1- punkt, 2-sirgjoon) Arvu omadus on see, et ta ei teki ega hävi. Phytagorose eetika lähtub arusaamast, et inimest saab oluliselt parandada. PHILOLAOS Krotonist ~V eKr. Planeetide liikumise keerukus tõestab maa liikumist. ELEA KOOLKOND Koolkonna rajaja oli Xenophanes (~VI saj eKr). Parmenides (~540/515 - 470/445) Parmenides eristas mõistuse abil tajutavat tõde (kr. ¢leqeia) arvamustest, mis tekivad meeltekogemuse põhjal (kr. dÒxa). Meeled annavad meile ainult näivaid teadmisi, kuid mõistuse abil saab tajuda asjade olemust. Kõik mis on, see on olemas. Mida ei ole, seda ei ole olemas, ehk mitteolevat ei ole. Järelikult on olemas vaid olemine, mitteolevat ei ole. Olev on alati olemas olnud ja sellepärast ei saa öelda, et ta on tekkinud eimillestki, samuti ei saa olev muutuda olematuks. Järelikult on olemas ainult üksainus iseenesega identne liikumatu, jagamatu, muutumatu ja igavene olemine.