viljakasvule ja karja sigivusele ning soodsa ilma saamiseks. Salaja ohverdati siiski ka vanades ohvripaikades. Kirikutest said populaarsemaiks ohverduspaikadeks Saha kabel Tallinna ja Risti kabel Viljandi lähedal. Pühakukultus segunes paganlike joontega: arvati, et Tõnn (loomade, eriti sigade kaitsja) on Antoniuse teisend. Usuti, et igal pühakul on inimeste või loomade kaitsjana kindel ülesanne. Eestlased kandsid pikka aega edasi vanu muinasaegseid nimesid (Asso, Ikkemeel, Meelitu, Toivelembi, ...). Jätkati surnutele ehete ja relvade kaasapanemist (viimase keelas kirik ära) ja haudadel söömist ning joomist. Surnud maeti külakalmistutele küla lähedal. Sakslaste vahendusel tutvuti selliste rahvusvaheliselt tuntud olenditega, nagu libahunt, pisuhänd, lendav tuulispea. Kurjuse ja kõigi pahede kehastajana sai laialt tuntuks kurat. 25. Eesti ala jagunemine pärast vabadusvõitlust ja võõrvõimude sõjalised konfliktid kuni Liivi sõjani.
pool tänaseni muutnud. 7. Eestlaste isikunimede (ees-, perekonnanimede jm) kujunemine, kronoloogilised kihid. Eesti isikunimede uurimine. Algul olid ainult üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed). Perekonnanimede teke polegi hästi teada, saab ainult oletada. Eduard Roos (tuntud nimeuurija) on jaganud eestlaste eesnimed nelja ajajärku: muistsed isikunimed (13.–16.saj, kuni reformatsioonini) - lihttüved: *Lembi, *Meeli, *Toivo, *Valdo - tuletised: *Meelitu, *Imotu, Tõivotu - liitsõnad: *Igameele, *Tõivelembi, *Meelevilja, *Ihalembi - hiljem ka kombineeritud kristlike nimedega kombineeritult (nt lisanimena Mattias Ylmewalde) Nimede teemad: loodus, inimese omadused, abstraktmõisted, vähe sõjakaid nimesid. Naiste nimesid on ürikutes vähem kirja pandud kui meeste omi. Ka muistsete nimede puhul toimus sise- ja lõpukadu: Melepeyve = Melpe, Lemmetovu = Lemdo. Alates
annaabi.ee 
