kasutamise järgselt esmast psühhootilist episoodi. Ta oli pikk, heas vormis noor mees, kelle sügavalt juurdlevatel, läbitungivatel silmadel oli enamasti kahtlustav ilme. Teraapia alguses oli ta seisus, kus oli võimetu lõpetama oma lõputööd, oli äsja lahku läinud oma tüdruksõbrast, oli tülis oma emaga ja kartis "minna hulluks". Ta oli oma vanemate ainus laps ja vanemad olid lahutanud, kui ta oli 5-aastane. Ta oli ikka veel suuresti mõjutatav oma ülimalt kaitsvast, meelitavast ja tõrjuvast emast, kelle armastust ta oli otsinud lapsepõlves läbi "armsa klouni" mängimise. Ta varjas tugevaid minnalaskmistundeid oma isa suhtes, kes oli uuesti abiellunud ja kes ei tunnistanud kunagi teda kui kunstnikku. Ken kannatas mitmete depressiooni tunnuste all, mis olid segu süümepiinadest ja allasurutud vihast. Tal olid paranoilised kujutlused, hüsteerilised sümptomid ja mitmed psühhosomaatilised kaebused. Ta kõikus impulsiivse käitumise ja unistamisstaadiumite vahel
Tundub, et Verdi teoseid tabanud fiaskode peapõhjused olid siiski loomingulist laadi. Halvasti mõjusid ooperite kvaliteedile ka ülinapid, kiirustama sundivad tähtajad. Veneetsiast Milaanosse pöördunud, jätkas Verdi uute teemade valimist. Ta mõtles saksa dramaturgi Z. Werneri unustatud tragöödiale "Attila". Naapoli teater "San Carlo" pakkus talle koostööd võimeka libretisti Salvatore Cammaranoga (18011852) Voltaire'i tragöödia "Zaire" ainelise ooperi loomiseks. Meelitavast perspektiivist hoolimata lükkusid mõlemad kavatsused edasi ning päevakorrale tõusis Byroni tragöödia "Kaks Foscarit" süzeele kirjutatud helitöö, XV sajandi Veneetsia, vaenlastest ümbritsetud isa ja poja traagilis-üllad kujud ning sünge heroika kütkestasid Verdit sedavõrd, et ta teose dramaturgilise staatilisuse ja kontrastinappuse märkamata jättis. Ehkki 3. novembril 1844. a. Roomas "Argentina" teatris esietendunud "Kaks
annaabi.ee 
