Meelitamine 2) kui palju ja millises omavahelises proportsioonis avalduvad kirjeldatud tüübi puhul isiku püsijooned sõnalisel tasandil, kuipalju praktilise tegevuse käigus? Mida võib sellest järeldada inimtüüpide hindamise ja praktilise elu seotuse kohta antiikajal? Meelitajale on iseloomulik erinevates aspektides väljenduv ülepaisutatus, samas kavalus võimaldab sättida omamoodi kindlad piirid. Seetõttu võib öelda, et nii sõnalisel tasandil kui ka praktilise tegevuse käigus ilmnevad meelitaja püsijooned kõrvalvaadatuna liialdatud mõõtudes, ent meelitaja enda jaoks on ulatus kasutoov ning mõõdukas. Sotsiaalsel tasandil avalduvad antud isikutüübi puhul tema libedakeelsus, kavalus ja ülemäärane sõbralikkus, mille tagajärjel kolmanda isikuga
Meeldida püüdmise käigus üritatakse teist kiita või ollakse temaga ühel meelel. Paljudel juhtudel tahavad vähema vimuga isikud meeldida enamat vimu omavatele isikutele. Meelitaja reageerib pigem teiste algatustele, kuid teeb neid ise. Eneseülendamise eesmärgiks ei ole mitte meeldimine vaid enda osavuse tõestamine. Üritatakse näidata end kompetensetena ja püütakse võita austust. Vastupidiselt teistele reageerivale meelitajale on eneseülendaja algatusvõimelisem. Ta juhib vestlust, toob esile oma tugevaid külgi ja üritab avaldada teistele oma saavutustega muljet. Hirmutamise abil võidakse panna teised uskuma, et neil tekib raskusi, kui nad ei tee seda mida neilt nõutakse. Üritatakse tekitada hirmu, esitades kardetavat isikut. Strateegial on omad puudused. Esiteks võib juhtuda, et hirmutajat ei usuta ja seetõttu võib ähvardaja oma näo kaotada. Teiseks ei ole hirmutajad just eriti soositud
annaabi.ee 
