Zeisseri asetäitjana asus ametisse Erich Mielke. Märtsis 1953 suri Stalin ja kõikjal Ida-Euroopas loodeti, et see toob kaasa muutusi. Ida- Berliinis toimus juunis 1953 suur tööliste meeleavaldus, ent nõukogude väed tegid sellele kiiresti verise lõpu. See meeleavaldus tegi aga ühtlasi lõpu Zeisseri karjäärile. Tal oli olnud niigi hulk vaenlasi, eeskätt Ulbricht (kes kartis konkurentsi enda kätte koonduvale võimumonopolile), aga ka ka ta enese abi Mielke, ning nüüd see meelevaldus tõi kaasa võimaluse puhastuseks nii Stasis, partei poliitbüroos (partei tähtsaim organ, mis moodustati keskkomitee liikmeist) kui keskkomitees (partei ametlik juhatus). Pieck ja Grotewohl jäid peale 1953. aastat ametisse, ent Ulbricht oli nüüd selgelt mõjukaim mees DDRis. Uueks Stasi juhiks tõusis Ernst Wollweber, kelle asetäitjaks jäi Mielke. Kuid ka Wollweber läks Ulbrichtiga tülli. 1957 lahkus ta ametist ning Mielke tõusis lõpuks Stasi juhi
Enamlased olid mistahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muuhulgas koolipoiste omavahelistes suhetes ja viis Indrek Kallaste konfliktini oma vastse klassivenna Toomaga. Tõsi, punalipud ja sini-must-valged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse. Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma. Tallinna Nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale, nii nagu Lenini tollane loosung ette nägi. 1. juulil tuli
annaabi.ee 
