Täis olles hakkas ta tantsima. Ta tantsis niisuguse hooga, et ta isegi seda tähele ei pannud, millal Kõrboja perenaine pähklapühale ilmub. Lõpuks tantsis Villu jälle Annaga. Mis siis nüüd saab? Eevi on ju täiesti unustatud. Päris selgelt on näha juba ette, et lõpp tuleb preili ja Villu vahel lilleline. Aga sellepärast ma lugemist ei lõpetanud. Villu ja Kõrboja preili läksid järve äärde. Seal palus preili Villul hakata uueks Kõrboja peremeheks. Villu läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini, kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und. Pählapüha öösel vastu Esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Teda otsiti ning ka leiti, kuid ta oli suremas. Ta lamas pikuti pöölmädanenud pingi all ning Mikk hakkas tooma labidat, millega koer ära matta, kuid preili kuulis kusgilt kaugemalt teise koera ulgumist. Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui
Ja siis -- kuidas saadki veel peatuda sel põrgu kallakul? --, siis ei suutnud ma enam enese üle valitseda. Teine ots nöörist, mis kurat mu tiibade külge oli sidunud, oli su jala ümber mähitud. Ma hakkasin tänavail ringi hulkuma naeu sinagi. Ma ootasin sind väravate all, luurasin sind tänavanurkadel, valvasin su järele oma torni tipust, õhtuti tulin ma tagasi üha võlutumana, ahastavamana, nõiutumana, meeletumana! Teadsin, kes sa oled: egiptlanna, mustlastüdruk, gi-taan, tsigaan. Kuidas sain siis veel nõiduses kahelda? Kuula. Ma lootsin, et kohtuprotsess mind su võlust päästab. Uks nõid oli Bruno d'Asti ära kahetanud; ta laskis nõia ära põletada ja sai terveks. Teadsin seda. Tahtsin seda abinõu järele proovida. Enne aga katsusin sul keelata Jumalaema kiriku ette tulla, lootes, et sind unustan, kui sa sinna enam ei tule. Sa ei teinud sellest väljagi, vaid tulid tagasi
annaabi.ee 
