ogakesi kiiresti vastu peegli servasoont, peegel võimendab tekkivat heli. Mõnikord on peegli ja poogna asetus vastupidine, st peegel vasakul ja poogen paremal kattetiival, kuid siristamise mehhanism on ikka samasugune. Enamasti on helitekitamiselundid vaid isasloomadel, harva suudavad ka emased siristada. Heli vastuvõtmise elund paikneb pikatundlalistel eesjala sääres, see koosneb kahest jala vastasküljel süvendis paiknevast trummikilest (mis on mõnikord osaliselt kaetud) ning meelerakkudest, närvilõpmetest, lihastest jne. Lühitundlalised tekitavad heli kattetiibade ja tagajalgade abil. Tagareite siseküljel paikneb rida hambakesi, kattetiibade üks soon on aga väga tugev ja jäme. Jalgu hõõrutakse heli tekitamiseks vastu tiiba. Harvem on süsteem vastupidine - hambakesed paiknevad tiivasoonel, reiel on sile kiiluke, mille vastu neid hõõrutakse. Selline on näiteks käristaja. Lühitundlaliste tümpanaalelundid
Mõigus ja kotikeste seintes asuvad karvakestega meelerakud. Kotikestes on sültjas aine ja kristallid, mis liiguvad kui pead liigutame. Samas tajume oma keha asendit ka siis kui ei liiguta, sest tavaasendis ärritavad kristallid kindlaid meelerakke. Kui liigutame paiknevad kristallid ümber ja ärritavad teisi meelerakke, saam infot uuest asendist. Poolringkanalid on kolmes erinevas tasapinnas ja nii hakkab vedelik alati liikuma. Meelerakkudest liigub närviimpulss peaajju ja seal analüüsitakse pea asendit ja liikumist. Kiikumisel ja pöörlemisel tekib erutus neis meelerakkudes, mis tavaliselt ei erutu, inimesel võib tekkida merehaigus. Enesetunne on halb pärast kiikumist seetõttu, et vedelik jätkab kanalites liikumist ja tekitab peapöörituse tunde. Sisekõrva kahjustuste korral võivad ilmneda tasakaaluhäired. Peale sisekõrva on keha lihastes ja liigestes närvirakkude kogumikud, mis reageerivad raskusjõule ja
annaabi.ee 
