arvestades sealjuures ka varasemaid kogemusi. Aisting on närviprotsesside vahendatud teave muutusest organismi sise- või väliskeskkonnas. Sensoorsed impulsid võivad käivitada spinaalrefleksi või ajutüve alaossa välja jõudes komplekssema kraniaalrefleksi. Kui sensoorne impulss jõuab ajukoorde, saab võimalikuks teadlik aisting stiimulist, selle lokalisatioonist ja spetsiifikast ning tähendusest tajukogemusena. Aistingu tüüp on sensoorne modaalsus, iga üksik sensoorne närvirakk (meelerakk) kodeerib vaid üht sensoorset modaalsust. Meeled jagatakse: 1. üldkehalisteks tuginevad kõikjale üle keha laiali hajutatud retseptoritele, nende signaalide töötlusprintsiibid on vähem spetsiifilised ja eelkõige enesekohased. Ülesandeks on keha sisetunnetus läbi piirdenärvisüsteemi somaatilise ja autonoomse osa sensoorsete rakkude. 2. spetsiaalsete organite põhisteks
kuna inimese käitumist määravad muud tegurid, mitte bioloogia. Kokkuvõttes: evolutsiooniline päritolu mõjutab geenide kaudu kõigi loomade, sh ka inimese, käitumist samas ei ole geenid kõikemääravad keskkonnamõjudel ja (eriti inimese puhul) kultuurilisel käitumise pärandumisel on samuti tähtis roll. II KÄITUMISE MOTOORIKA Lihtsaimateks liigutusteks on refleksid (silmapilgutus, iiriserefleks, põlverefleks jms), kus enamasti osaleb vaid mõni üksik meelerakk, mis 2-3 närviraku abil on ühenduses üksikute lihaskiududega. Refleksid vajavad käivitumiseks ärritajat väliskeskkonnast, kuid toimuvad seejärel automaatselt, ilma et loom või inimene tahtlikult nende kulgu kontrollida saaks. Tuntuim ja üks lihtsamaid reflekse on põlverefleks. Osalevad vaid kaks närvirakku, nendevaheline ühendus paikneb seljaajus. Kui arst koputab kummihaamriga põlvekedra all olevale kõõlusele (patellary tendon), erutub
annaabi.ee 
