Linnarahvas tunnetas vajadust kuuluda ühtsesse kogukonda. Linnakodanikuks saadi sünnijärgselt või langetas raad linnakogukonda vastuvõtmise otsuse. Rae otsuse järel anti kodanikuvanne. Linnakodaniku õigused ja kohustused olenesid tema tööalast ja varanduslikust seisundist. Peamised seisuslikud rühmad olid raeliikmed, kaupmehed ja käsitöölised. Linnaelu polnud kerge ei suurtele ega väikestele. Toit oli kallis, üürid kõrged ja kõigile ei jätkunud tööd. Oma meelerahuks soovisid vanemad, et nende lapsed võimalikult ruttu mingi ameti selgeks õpiksid. Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, mis elanike arvu poolest andsid isegi tänapäeva linnade mõõdu välja. Veneetsias ja Firenzes oli näiteks 120 000, Pariisis 80 000 elanikkul Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Näiteks Saksa-Rooma
vanemate poolse toetuse protsent suurem. 58% neist sõltuvad vanematest kas täielikult või osaliselt. See on ka loogiline, kuna vastanute seas oli palju noori, kes on lõpetamas keskharidust ning alustamas õpingutega ülikoolis. Nii mõnigi kirjutas, et seni kuni elatakse vanematega koos ja käiakse koolis, ei olegi vaja muretseda raha pärast, kuna vanemad katavad materiaalsed kulud. Paljud teenivad endale suurema osa raha ise, kuid lasevad oma vanematel nende endi meelerahuks oma lapsi siiski toetada. 100 86 80 Koos vanematega 58 60 elavad täisealised 42 Iseseisvalt elavad 40 täisealised
annaabi.ee 
