Optiline illusioon ja Rorschachi test Ilona Šmunk Sissejuhatus ● Illusioon – meeletaju, mis põhjustab vale või moonutatud mulje ● Illusioon – samades tingimustes reeglipäraselt korduv tajueksimus ● Meeletajust kujunev illusioon ehk optiline illusioon ● Meelepettest kujunev illusioon – esineb vaimselt haigetel ● Rorschachi test – psühholoogiline test Võimatu kujund ● See on kujund, mis koosneb tavalistest osades, kuid need üheskoos moodustavad võimatu kujundi ● Võimatu kujund ei saa eksisteerida tõelises elus, välja arvatud kitsastes tingimustes ● Tuntumad võimatu kujunditega seotud kunstnikud on Orcar Reutersvärd, Matheau Haemakers "Saatana helihargiks" – ruumiliselt
seada heasoovlikkus, mis hõlmab taktitundelisust ja hoolivust ning tavaliselt ka sobival hetkel tõe väljaütlemist. 3.5 Viies käitumisjuhis teadlikkus eskapismi asemel Teadlikkuse kasvatamine on budismis vaimse arengu oluline osa. Virgunud meel, mille poole budistid pürgivad, tähendab teadlikumat meelt. Iseendast teadlik olemine vabastab mineviku mustritest. Teadlikkus teistest ja ümbritsevast maailmast kujundab ümber tundeelu. Ning lõpuks tegelikkuse teadvustamine vabastab meelepettest, mis on kõikide kannatuste ja rahulolematuse allikaks. KOKKUVÕTE Budismi põhilise eetikakoodeksi aluseks on Buddha Gautama järgijate poolt vastu võetud niinimetatud Viis käitumisjuhist. Budistliku eetika keskmes on inimene, tema sisemine seisund ning meelestatus. Erinevalt näiteks kristlusest või islamist ei usuta Jumala olemasolusse ega tema kõikvõimsusesse ning seega ei ole kõlbelisus siin seotud reeglite ja kohustustega, vaid seisneb eelkõige enese arendamises.
Et olla “õige” peaks tunnetus tabama ideid, siis ei oleks see aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui see aga on arvamus, siis fikseeriks see nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus jätaks Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka kas adekvaatselt tabada või meelepette ohvriks langeda. Platon paistabki “õige arvamuse” mõiste sisse toovat selleks, et eristada adekvaatset meeletunnetust meelepettest. Teadmisest eristab õiget arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole see siiski põhjendatud. Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse – arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, et Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi –
annaabi.ee 
