huvitavamaid 18. sajandi naiskunstnikke. Tema looming on ajastu suurepärane näide, kujutades tundelisi tegelasi inglise luulest, leinavad antiikkangelannasid ja kauneid daame, kes astuvad üles Armastuse, Mõistlikkuse, Ilu rollis. Mulle meeldivad inimesed, kes panevad oma loomingusse isiklikud tunded, just sedasi oli ka Kauffmani teostes õnnetu armastus ja piltidelt on näha, kuidas naised mehi peletavad eemale. Näiteks teos "Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga tagasi Meeletuse ahvatlusi" Värvid meeldivad kõige enam sellel pildil, teost silmaga näha olid värvid veidike teistsugused, aga siiski nii ilus. Samuti ka Madalmaade ajastu Bosch ja Bruegeli teosed, näiteks ,,Ühe maali neli jälge" , kus värvid mängivad ka rolli. Bosch ja Bruegeli teosed on täis huvitavaid lugusid, õudsaid karaktereid ja sümboleid, nii on vaatajal palju uurida ja avastada. Nad annavad ka võimaluse uurida 16. sajandi kunstniku ateljeed ja et, mis
Sel ajal, kui Odüsseus võitles Trooja linna all ja rändas, käis tema naisel Penelopeial palju kosilasi. Peaaegu kõik Ithaka saare elaniku arvasid, et Odüsseus ei pöördu enam iial tagasi. Penelopeia aga uskus, et ühel päeval tuleb Odüsseus tagasi ja lükkas kõik kosilased tagasi. Odüsseuse poeg Telemachos, kes Odüsseuse lahkumisel Ithakast oli alles noor, oli juba kasvanud tugevaks noormeheks. Kurvastuse ja meelepahaga vaatas ta isamajas märatsevate kosilaste pidutsemist. Telemachos ei suutnud üksi kosilaste vastu midagi ette võtta. Odüsseus sõidab nõid Kirke soovitusel surnute riiki, et teada saada ennustaja Teireisiaselt oma saatusest. Teireisias hoitab Odüsseust puutumast Irinakia saarel päikesejumala Heliose pühi veiseid, sest vastasel korral saabuvat ta kodumaale alles pärast pikka ohtlikku rännakut võõral laeval, olles kaotanud kõik oma kaaslased ja leides kodu õnnetus seisukorras
Viimased moodustavadki tema loomingu paremiku. Pärast 1760. aastate Itaalia-reisi viljeles ta ka mütoloogiateemalist ja ajaloomaali. Neil oli nii klassitsistlik temaatika ja ka vastavad detailid, kuid ka liigne dekoratiivsus ja ületähtsustatud tunnete kujutamine. Seetõttu ei peeta neist maalidest kunstiajalooliselt eriti lugu. Ja ometigi oli ta sentimentaalne looming väga populaarne. Võib-olla aitas sellele kaasa ka akadeemia liikme staatus. "Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga tagasi Meeletuse ahvatlusi" 1770, õlimaal Sellel taiesel on tunda mütoloogilisi mõjutusi ning seda ainult positiivses mõttes. Maali vaadates tekib teavalik tunne nagu silmitseks ma kolme inglit. Ent ometi on tunda pingeid ning tundub nagu hoiaks kaks vasakpoolset rohkem kokku. See aga ei riku üldist meeleolu, mida hoiavad üleval kasutatud värvitoonid. Mida rohkem pilti vaatan, seda tajutavamaks saavad pinged. Tekib
Alkinoos võttis Odysseuse lahkesti vastu, jagas talle ohtrasti kinke ja varustas tema jaoks laeva kojusõiduks. Sel ajal, kui Odysseus võitles Trooja linna all ja rändas, käis ta naisel Penelopel palju kosilasi. Nad arvasid, et Odysseus ei pöördu enam iial tagasi, Penelope aga uskus oma mehe tagasipöördumist ja lükkas kõik kosilased tagasi. Odysseuse poeg Telemachos, kes Odysseuse lahkumisel Itakast oli alles nooruke, oli kasvanud tugevaks, õitsvaks noormeheks. Kurvastuse ja meelepahaga vaatas ta isamajas pidutsevate kosilaste märatsemist. Kuid ta ei suutnud üksinda midagi ette võtta paljude vastu. Kord oli ta asunud isa otsinguilegi, kuid mitte midagi teada saamata pöördus ta tagasi. Odysseus teadis, mis tema kodus toimus. Seepärast otsustas ta koju ilmuda mitte oma harilikul kujul, vaid rändkerjuse näol. Tema majas pidutsesid parajasti kosilased. Nad pilkasid igati Odysseust, pidades teda kerjuseks. Teisel päeval pärast Odysseuse saabumist oli
teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud. Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi. Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars, mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas. «Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?» «Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna. «Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ... » «Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.» «Ei,» ütles Gisquette
annaabi.ee 
