loovaks ette kandmiseks on vajalikud elektroonilised muusikainstrumendid või elektrooniline muusikatehnoloogia, mille esitamiseks on vajalik helivõimendus. 1940.aastate lõpuni nimetati elektroonilist muusikat ka elektrimuusikaks, sest selle loomiseks või esitamiseks olid vajalikud muusikainstrumendid, mille kõla tekkis või edastati elektri abil. Tänaseks päevaks kasutatakse elektroonilise muusika mõistet nii süvamuusikas(tõsise sisuga muusika) kui ka levimuusikas(ajaviite-ja meeleolumuusika), hõlmates laia muusikastiilide valikut alates eksperimentaalsest süvamuusikast, lõpetades elektroonilise tantsumuusikaga. Kuna elektrilise muusika tekkeks on oluline elektri olemasolu, on vaja ka teatud seadmeid ja instrumente. Elektroonilised muusikainstrumendid jaotatakse heli tekkimisealusel elektromehaanilisteks(orel, elektrikitarr) ja nii-öelda puhtalt elektroonilisteks(süntesaator). Stiililiselt tehakse vahet nii-öelda konkreetsel muusikal ja puhtal elektroonilisel muusikal.
Niisiis tuleb vähegi tõepärasema pildi saamiseks kasutada veel elavaid allikaid, sest lähemal ajal on juba võimatu leida muusikainimesi, s.t elavat mälu, kes olid tegevad enne II maailmasõda ja saaks aidata seda lünka meie kultuuriloos täita. Nagu järgnevast selgub, kuulub džäss tantsumuusikana oma eksistentsi esimestel aastaküm- netel alajaotusena popmuusika kategooriasse nii meil kui mujal maailmas. Duke Ellingtoni looming aga hakkas juba 1930. aastatel eemalduma tantsu- ja meeleolumuusika, s.t popmuusika tavadest, omandades järjest enam tõsise kontsertmuusika tunnusjooni. Alates bebop’i 4 tekkest hakkas kogu džässi areng suunduma sinnapoole ja viimastel aastakümnetel on džäss kogu omas mitmekesisuses valdavalt kontsertmuusika. Nii on loobutud ka džässmuusika vägivald- sest teistesse žanritesse sobitamisest. Nüüd juba rohkem kui 100 aastase ajaloo ja tohutu arengu ning elujõulisusega on džäss ära teeninud iseseisva žanri positsiooni. Eksistentsi
annaabi.ee 
