aasta lõpul Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandel. Eesteatises on küll märgitud pealkirjaks ka ,,Võtmed ja muukrauad", kuid selle võis luuletaja uudistajatele naljaviluks pillata, sest õiget pealkirja ei tarvitsenud tal veel olla. See leiti vahest alles viimasel hetkel luulekogule koos Heiti Talvikuga kompositsiooni otsides. Kogu sisaldab 62 luuletust. Luuletuskogu on jagatud neljaks tsükliks, millest igaühel on pisut erinev teemaasetus, ent meeleoluliselt ja väljenduslikult on raamat üsna ühtne tervik. Esimesed lüürilised luuletused ,,Pedja" ja ,,Raskelt valgub vaha" avaldas Betti poeemiga ,, Lugu valgest varesest" samal, 1931. aastal. ,,Tolmu ja tule" kandvamaid sisumotiive on inimese igavesti rahuldamatu tunnetustarve. Luulekogu avav programmiline ,,Ekstaas" õhutab esimesest värssidest peale sisekõhklusi ületavale tunnetusteekonnale: On päris kindel: jalge alla
Mida aeg edasi, seda enam juurdub Traadi luules mõistvus ja sallivus, filosoofilisus ja intellektuaalsus. Oraator muutub arutlejaks. Luuletuste struktuurid muutuvad kompaktsemaks, luuletused kontekstiga tihedamalt seotuks, tekib allegooriline ja aforistlik mõtteluule. Uudse komponendina tema luules hakkab kaasa rääkima huumor. Seegi on tõend tema sotsiaalselt aktiivse luule muutumisest mitmekülgsemaks ja loomulikumaks. 1971.a. värsikogu “Etüüdid läiteks” on Traadi loomingus meeleoluliselt ühtsemaid ja ühetoonilisemaid üldse, kus valitseb eleegiline eneseväljendus, rusutus ja surutis paisuvad kohati lausa leinalisuseks. Suure osa sellest kogust võib lugeda üldistava tähenduseta enesehaletsuse hulka. Valuliste eneseanalüüside tõukejõuks on elu bioloogilise kulu, hääbuvuse ja kaduvuse paratamatu äkktunnetamine, tingituna ka asjaolust, et Mats Traadil oli tulnud kaua võidelda raske haigusega. Siit ka luulekogusse kantud korduv pöördumine lapsepõlve poole ja minek
annaabi.ee 
