teadmatuse vahel. Kuna nägemisorganid, nagu muudki meeleorganid, omandab hing alles kehastumisega, siis “nägi” hing Hadeses mittemeelelise tunnetusvõimega ehk mõistusega. Mõistustunnetus on seega prioriteetne meelelise tunnetusega võrreldes. Kogu inimesele saavutatav teadmine on kirjeldatud viisil sünnist peale hinges olemas ja seda ei ole vaja väljast meelte abil leida. Nii pole ka filosoofial vaja vaeva näha sellega, et teadmise võimalikkust välistest meelemuljetest tuletada. Teadmise kujunemine inimindiviidi hinges, mõtlemine, on “taasmeenutamine”, anamnesis – selle teadmise taasmeenutamine, mida hing justkui sünni-eelselt omas ja kehastudes “unustas”. Teisiti üteldes on Platoni järgi inimese hinges teatud teadmise potentsiaal ja mõtlemist tõlgitseb ta selle teadmispotentsiaali aktualiseerimisena. Hing ei ole niisiis sünni momendil mitte “puhas
"lihtsaid mõisteid" (lihtne filosoofias tähendab "jagamatu", intuitiivselt, ühtse mõtteaktiga tervikuna haaratav). Kogu varasem filosoofiatraditsioon on lähtunud sellest, et niisuguses intuitiivses mõtlemises ei saa olla eksitust. Siin kas mõistetakse või ei mõisteta, kuid kui mõistetakse, siis täielikult. Nii Platon kui ka Aristoteles lähtusid sellest, et kui inimese mõtlemine on piisavalt puhastatud eksitavatest ja ebakindlatest meelemuljetest, siis on ta võimeline n.ö. intellektuaalses intuitsioonis tõest tabama. Descartes on sellega põhimõtteliselt nõus, kuid otsides absoluutselt kindlat teadmist, arutleb ta võimalust, et on mõeldav petis-jumala olemasolu, kes võib olla meisse sisestanud sellised lihtsad mõisted, milles me arvame end omavat täiesti tõsikindlaid ettekujutusi, sel ajal kui tegelikkuses neile midagi ei vasta. Niisugune
annaabi.ee 
