ning ,,Meretäht" 1935.a. Ridala luule vaieldamatuks aineallikaks oli kodusaar, sealsed kadarikused maastikud, rand ja meri. Ridala küllastas kirega oma luule sõnavara, võttes abiks laene murretest ja soome keelest ning vahel ka uusi sõnu tuletades. Ridala luule on kirjeldav. See on sõnaline maaling, milles värss edeneb sageli aegamisi, otsekui komistades, kannatlikult muljeid tähistades ja samas täpsustades. Ridala kirjutas inimestest väga vähe ja kui kirjanik sõnaliselt vihjabki meeleliigutusele, siis tavaliselt on see kahjumeel, mure, tusk, valu, olemise piin vms. Ridala esikkogus leidub ka mitmesuguseid antistroofe, mis on algset malli järgdes välja peetud kvantiteerivas värsisüsteemis. Muude tegurite kõrvalisemaks jäädes loob neis rütmi peamiselt pikkade ja lühikeste silpide vaheldumine. 1930.a. avaldas ta ballaadide kogu ,,Sinine kari", mis põhineb samuti regivärsil ning järgib hoolsalt selle stiili.
Aapo. Nagu toonitatud, on vennaskonna näol tegemist-paljudele ühisjoontele vaatamata-seitsme isikupärase karakteriga. Vaatleme neist lähemalt vanimat ja noorimat- Juhanit ja Eerot. Juhani on loomult taltsutamatu, äkiline ja põikpäine. Me näeme seda keevalist vanemvenda, keda Lauri nudipeaga sõnniks nimetad, alatasa ühest meeleoluäärmusest teise langevat. Kuid ägedaimgi sööt taltub kiiresti, andes maad härdale meeleliigutusele. Su läve, su pühkmehunnikut tahaksin nüüd suudelda, hüüab Juhani kodutalu mahajättes. Juhanitr pole õnnistatud lahtise peaga, aabits nõuab talt pööraseid pingutusi. Kuid tüüpilise soomlasena on ta töökas ja püsiv. Tema isik põhjustab rohkesti kõne- ja situatsioonikoomikat. Me naerame südamest Juhani jutu üle härrasrahvast, kes sööb, kaltsud rinnal, ega oska pärast einet lusikatki puhtaks lakkuda. Omajagu koomikat on Juhani sagedastes enesehaletsemistes. Hih
annaabi.ee 
