sünteesiv lavastus „Vanemuises” ja Ilmar Tammuri omamoodi ajast ja arust, naiivrealistlik tõlgendus Rakvere teatris (Neimar 1996: 4). Rahvusvahelises teatriuurimuses on rõhutatud vajadust pöörata uuendustega võrreldes samavõrd tähelepanu traditsioonilistele ja marginaalsematele teatrivormidele (eesti teatriloo puhul on küll sedastatud, et alates 1960. aastate lõpust eksisteerisid nn. peavooluteater ja avangard sageli koos, ühe ja sama teatriinstitutsiooni raames), sealhulgas meelelahutusteatri suundumustele (võimaliku näitena Eestist võib mainida 1990ndatel lahvatanud muusikalide buumi). Seoses kõrvutusega traditsioon – avangard torkab silma kõnekas paradoks: lääne avangardne teatrikultuur „murdis sisse” mitte eesti pagulasteatrisse, millel olid viimasega kontakteerumiseks alates 1940. aastate teisest poolest olemas otsekui kõik eeldused ja võimalused (pagulasteater jäi aga neist pigem süütult puutumatuks), vaid hoopis 1960.–1970
vahenditega. 1920. aastatel oli kultuurielu Berliinis samaaegselt avalik elu. Aktuaalseid probleeme, sündmusi ja skandaale arutati laval, teatris, kohvikutes ja tänavatel. Toimus meelelahutusliku teatri tõus: nt revüü ja operett. Tegutseti nii Brahmi teatris, Reinhardti teatris. 1920. aastatel teatraliseeriti kogu avalikku elu ja ruumi. Tempost sai uue ajastu üks märksõnu. Tempo määras nii meelelahutusteatri kui ka poliitilise teatri. 1920. aastate poliitilist teatrit Saksamaal saab kirjeldada kolmest aspektist: · Teater kasutas rahvalikke mänguvõtteid (laadateater, tsirkus, commedia dell'arte, revüü), sidus nendega didaktilisi või agitaatorlikke elemente ning nalja ja situatsioonikoomikat. · Propageeriti kõikvõimalikku lavatehnikat. Tehnilise meedia (raadio, film, pildiprojektsioon) integreerimine lavastuses.
annaabi.ee 
