Seetõttu võime järeldada, et inimeste valik mida kuulata ja mõttemaailm on niivõrd palju arenenud, kui palju on valikuvõimalusi. Ilmselt on neid veel rohkem ja tuleb juurde, aga seda näitab aeg. Väga suur erinevus renessansi ja tänapäeva vahel on muusika esitajad, lauljad. Pidevalt näeme ja kuuleme meediast, kuidas kollane meedia kommenteerib meelelahutusmaailma tähti, seda, kuidas nad käituvad või mida nad kannavad. Lauljate formaalne riietus varieerub seinastseina, kuid on siiski võrreldamatu 14.16.sajandi laulikutega.
„Kullapalavik“.2 Selle kümnendi kohta öeldakse, et need olid „möirgavad 20-ndad“. Eriti USAs, kus maailmasõja mõju polnud põhimõtteliselt tunda, oli see ajastu tõeliselt õitsev ja majanduslikult edukas. USA oli järjest enam tõusmas ka riiklikult maailma suurvõimuks ning erinevalt sõjaeelsest ajast, olid Euroopa riigid nüüd hoopis Ühendriikide võlglased. Hollywood kui industriaalne institutsioon domineeris meelelahutusmaailma 20-ndatel täielikult. Inimeste kasvav jõukus oli kahtlemata üheks eelduseks ning seetõttu ka suurenev vajadus meelelahutuse järele. See tõi kaasa ka Hollywoodi stuudiosüsteemi arenemise, mis kohanes edukalt oludega aga mille järjepidevus sõltus siiski konstantsest vajadusest kasumi järele.3 Tummfilmide ajastu andis märku sellisest laiast massidele suunatud meelelahutusest, mis tulevikus tõotas aina ekspanseeruda. Suur läbimurre saabus 1927