ajal,mil maailma tähelepanu koondus sellele, valmistus Moskva baltibaade okupeerimiseks.Alustati suhete teravdamisest:balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises,suurendati baasivägede arvukust.paralleelselt tehti sõjalisi ettevalmistusi:piiridele koondati pool miljonit punaväelast, 3500 soomukit ja 2600 lennukit.14.06.esitas NL leedule ultimaatiumi, nõudes Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Mosvale meelekohast valitsuse moodustamist.Eestile ja Lätile esitati ultimaatium 16.06.17.06 tuli üle eesti piiri 90000 okupatsiooniarmee sõdurit.Laidoneri sunniti alla kirjutama Narva diktaadile(kogu kontroll anti punaarmee kätte,keelustati meeleavaldused,eraisikutelt võeti relvad).Edasise tegevuse juhtimiseks saabus tallinna Stalini eriesindaja Andrei zdanov-hakati üles seadma uut valitsust.21.06 korraldati meeleavaldus ultimaatiumis esitatud nõudmiste toetamiseks.(pika hermanni tormis
Järgmisel päeval aga poeg suri. Maret oli täielikult muserdatud. Peagi toimus poja ärasaatmine kirikus. Matustel istus ka üks tundmatu mees, kes hakkas Maretiga rääkima. Ta rääkis, et Mareti poeg oli ta sõber ning nad lootsid mõlemad terveks saada ning alustada oma eluga. Teda ennast söövat raske haigus, kuid ta ei mõistnud, miks Mareti poeg oli surnud enne teda. Maret vastas talle, et poeg oli haavatud, kuid mees ütles, et ta haavad olid juba ammu paranenud ning nägu oli vaid meelekohast ja põsest pommist veidi lillakas. Hiljem mõistis Maret, et see mees oli see sama, kelle ta oli üle jõe sõudnud. Maret lahkus surnuaiast, istus paati ning ei suutnud isegi aerutada. Vesi viis teda tundmatus suunas. Ta ei mõistnud, keda oli armastanud ja kelle eest hoolitsenud. Tegelikult oli see ju mees, kes tema tegeliku poja metsas paljaks röövis ja tappis.
Järgmisel päeval aga poeg suri. Maret oli täielikult muserdatud. Peagi toimus poja ärasaatmine kirikus. Matustel istus ka üks tundmatu mees, kes hakkas Maretiga rääkima. Ta rääkis, et Mareti poeg oli ta sõber ning nad lootsid mõlemad terveks saada ning alustada oma eluga. Teda ennast söövat raske haigus, kuid ta ei mõistnud, miks Mareti poeg oli surnud enne teda. Maret vastas talle, et poeg oli haavatud, kuid mees ütles, et ta haavad olid juba ammu paranenud ning nägu oli vaid meelekohast ja põsest pommist veidi lillakas. Hiljem mõistis Maret, et see mees oli see sama, kelle ta oli üle jõe sõudnud. Maret lahkus surnuaiast, istus paati ning ei suutnud isegi aerutada. Vesi viis teda tundmatus suunas. Ta ei mõistnud, keda oli armastanud ja kelle eest hoolitsenud. Tegelikult oli see ju mees, kes tema tegeliku poja metsas paljaks röövis ja tappis.
Minekuvalmis oli juba ka teine paat, kui äkki lõhestas lainete mühinat võimas mootorimürin ja Ruhnu rohelise metsamütsi tagant sööstis välja kümmekond Saksa lennukit. ,,Fašistide pihta tuld!'' andis käskluse traallaeva komandör. Kaks traallaeva kahurit võtsid sakslaste lennukid vastu ägeda paukumisega. Esimene lennuk kihutas madalalt üle laeva ja viskas kaks pommi. Ahtrikahur jäi vait. Jegorõtšev vaatas üle õla ja nägi laevatekil lamavat punalaevastiklast, kelle paremast meelekohast nirises verd. Pikalt mõtlemata hüppas ta kahuri juurde, laadis selle ja haaras käepideme, kuid ei jõudnud veel tulistadagi, kui parda kõrval kerkisid kaks pommiplahvatusest tekkinud vahutavat veesammast. Jegorõtšev tõsteti õhku ja paiskas veekeerisesse... Ta toibus suhu sattunud kibesoolase merevee maitset. Aegsasti pealepandud päästevöö hoidis teda veepinnal. Lennukeid tagasi tõrjuv traallaev manööverdas saare lähedal. Liivasele rannale lähenesid dessantpaadid.
annaabi.ee 
