Seetõttu kaldun arvama, et asi on inimesese meisterlikuses. Siin näidendis ta peegeldas tsiklimehe elustiili ning hiljem segaduses dzentelmeni. Mulle meeldis, et tsiklimeest mängis ta üpris stereotüüpselt ning paisutas ülegi nahkpükse kandvate meeste käitumist ning mõtteviisi. Teises pooles suutis ta säilitada oma teatud kohmetuse, samal ajal kandes ülikonda. Kahjuks oli tema osa üpris lühike. Peaosa mänginud Jüri Lumiste kehastas meeleheitlikut raamatupidajat, kes vahete-vahel ajas hirmu nahka, sest oma ,,Mina maksan, mina saan." olemuse ja äkiliste vihapursete tõttu jättis meeleheitlikult haavatud mulje. Väga köitvaks sai rollist välja tulemine, mis väljendus selles, et näidendi sisesest näidendist tuldi hetkeks välja ning kiideti, laideti, eluteatri üle. Lumiste näitemäng läks täppi, sest Alexandre Amilcar'i ego oli sama suur, kui ta rahakott ning Lumiste näitas seda ka hästi välja
Nii nad kõndisid ja kõndisid, kuni lõpuks metsarada nagu laiemaks tundus minevat ja peagi lapsed suurele lagendikule välja astusid. Nüüd peatus Martin, heites pilgu pilves taevasse. "Päikest pole, Marii," lausus ta tusaselt, "Paisab, et oleme veidi eksinud..." "Veidi?" turtsatas õde pahaselt, "Me oleme "veidi" eksinud? Ära aja jama! Oleme juba tunde sihitult ringlenud sa ju tead seda!" Poiss kehitas õlgu ja liikus edasi. "Oota!" hüüdis Marii talle meeleheitlikut järgi, "Ma olen nii väsinud! Heidame parem veidikeseks puhkama! Selge peaga on kergem koduteed leida." "Ei saa mitte, Marii! Taevas juba tumeneb öö on tulekul. Peame edasi liikuma ehk satume mõnda külla? Vaata ümberringi, tihe udu on tõusmas see tähendab öökülma! Tule nüüd!" Martin haaras tüdrukul käest ja juhatas ta läbi vööni kasvava rohu teadmata suunas. Aegamööda vahetus õhtu ööga ja õhk muutus niiskusest lämmatavalt raskeks. Marii rippus
annaabi.ee 
