Mõiste pani G. Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse, kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjad Hemingway (,,Kui päike tõuseb") ja Remarque. Tutvustab kirjutamiseelseid mõtteid. Väga harva andis intervjuusid. Esimese romaani kirjutamiseni jõudsin nõnda, et kannatasin meeleheitehogude all, tegin tähelepanekuid depressioonihoogude kohta, põhjused sõjas. Sõjavari meie hinges, tujud, aga sisemuses kurbus. Keskealisi mehi ei võetud sellepärast, et neil pere ja kodu ja töö. Aga koolipoistel pole midagi. Ainukene, mis sõjas jäi, oli rindesõprus, millele Remarque pöörab hästi palju tähelepanu. Olid õppinud ainult ühte tappa, selleks, et ellu jääda. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei vajagi ühte kümnest käsust, et ,,Sina ei tohi tappa
Mõiste pani G. Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse, kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjad Hemingway (,,Kui päike tõuseb") ja Remarque. Tutvustab kirjutamiseelseid mõtteid. Väga harva andis intervjuusid. "Esimese romaani kirjutamiseni jõudsin nõnda, et kannatasin meeleheitehogude all, tegin tähelepanekuid depressioonihoogude kohta, põhjused sõjas. Sõjavari meie hinges, tujud, aga sisemuses kurbus." Keskealisi mehi ei võetud sellepärast, et neil pere ja kodu ja töö. Aga koolipoistel pole midagi. Ainukene, mis sõjas jäi, oli rindesõprus, millele Remarque pöörab hästi palju tähelepanu. Olid õppinud ainult ühte tappa, selleks, et ellu jääda. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei vajagi ühte kümnest käsust, et ,,Sina ei tohi tappa
annaabi.ee 
