nende omadustest kõnelemine on mõtlemise vaid. "Omaenese, eelnevalt omaks võetud ja lõppkokkuvõttes hõlmamatu ontoloogia" raamides see on Quine'i ontoloogilise relativismi printsiip. Traditsiooniline empirism Traditsiooniline empirism lähtub Quine'i arvates pildist, mille järgi subjekt omandab teadmisi välismaailmast. Subjektile ei pruugi maailm olla antud otseseslt nagu ta on, vaid subjekti ja maailma vahel asub teatud vahenduslüli. Selleks võivad olla meelemuljed või meeleandmed või mingisugune vahetult antu, mis pole siiski sama, mis selle objekt maailmas või hoopis positivistlik vaatluslause. Sellele vahenduslülile toetudes saab põhjendada väiteid välismaailma kohta. Seesugune ettevõtmine kätkeb endas probleemi kuidas on üldse võimalik haarata maailma ennast, kui alati jääb midagi maailma ning minu vahele. Nii maadlevadki empiristid lõputult skeptikuga, kes osutab võimalusele, et maailm võiks olla
ei saa tuvastada. See on teine põhjendus (esimene põhjendus oli, et tüütas ära), miks loobuda Filosoofiast – Filosoofia eeldab, et me saame rääkida Keelest, aga nii ei saa. Lk 38-39. Keelega saab tegeleda ainult keeles sees. Kõike seda ta Wittgensteini jne välja. Kõik näitavad, et keelest välja ei saa. Rorty kasutab tsitaate, et kritiseerida nende keelefiloosfilist lähenemist. Lk 40-41. Loomulik lähtepunkt. Selged ja distinksed ideed, meeleandmed, puhta aru kategooriad, keele eelse teavuse struktuurid jne – need on olnud loomulikud lähtepunktid filosoofias. Interpretatsioon – mida mida tõlgendatatakse, mille abil tõlgendatatkse. Regress (lõputu tagasi minemine) on siin, et tuleb tõlgendada ka seda, mille abil tõlgendatatakse – see on lõputu protsess. Kas regress on aga läbilõigatav? Selle võib läbilõigata sellega, mis on iseenesestmõistetav, mis ise interpretatsiooni ei vaja. Lk 41
annaabi.ee 
