Vastukaaluks inimese objektina käsitlemisele, eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus, ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdkonnad: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus · meditsiinipsühholoogia · psühhoanalüüs · psühhosomaatiline meditsiin · biograafiline meditsiin · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad Haiguse olemuse klassifitseerimise meetodid. Kasutatakse kahte dimensiooni: haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus. Suhe peremehega võib olla: · ontoloogiline haigus kui iseseisev nähtus · antropoloogiline (holistlik) haigus on osa inimesest, haigest, peremehest, nad moodustavad terviku Haiguste põhjused: · demonoloogilised · teoloogilised · metafüüsilised · teaduslikud Haigus võib olla spirituaalne või materiaalne.
Eeldatakse, et inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus, ajalooline ja ühiskondlik loomus jne. Valdar Parve nimetab meditsiiniantropoloogial järgnevaid osiseid: · kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus; · meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus; · Meditsiinipsühholoogia; · psühhoanalüüs; · psühhosomaatiline meditsiin; · biograafiline meditsiin; · fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad. Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline ehk psühhofüsioloogiline olend, ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse (metafüüsilise). So inimese nö kaksikloomus dualism. (Dualismile vastandub holism, ehk monism viimasest tuleb juttu edaspidi, eeskätt saksapärase evolutsiooniõpetuse retseptsiooniga seoses.) Haiguse olemuse klassifitseerimisel kasutatakse kahte dimensiooni: haiguse suhe peremehega ning selle materiaalne alus