käega löömine on halvim võimalik variant. Suured eesmärgid ja soov midagi saavutada on sageli just stardipunktiks noore elus, mille finis tõotab tulla helge. Kui puudub ettekujutus oma tulevasest elust, puudub ka motivatsioon, mille nimel pingutama hakata. Näiteks, kui noor arvab lihtsalt, et midagi ju võiks teha, aga konkreetselt ta midagi ei tea, siis sageli lähebki kogu see tegemine aia taha. Samas kui on inimene, kes on enda jaoks paika pannud, et soovib tulevikus meditsiinialal millegagi tegeleda, siis on tal vähemalt siht silme ees, mille poole püüelda. Nii nagu ütleb vanasõnagi, on armastuses ja sõjas kõik lubatud. Ka noorte eesmärkide saavutamist võib nimetada sõjaks, sest tihti kaasneb sellega palju ebaviisakust ja pettust. Näiteks kui arstiteaduskonda lõpetav tudeng spikerdab oma lõpueksamitel, saab lõputunnistuse ning asub tööle, kus temast hakkab sõltuma inimeste tervis, siis arvan, et selline teguviis on igati ebanormaalne
paratamatu kokkupuude õdedega. Toredate ja sõbralike inimestega, kes on oma professiooniks valinud inimeste aitamise ja nende eest hoolitsemise meditsiinilisel tasandil. Aga samas peab õde olema võimeline patsienti toetama ka sotsiaalsel ja psühholoogilisel tasandil, kui selleks tekib vajadus. Mõnikord ongi vajalik, et õde astuks patsiendi lähedase rolli, kui on näha, et inimene on täiesti üksi ja murest murtud. Kindlasti ei tohiks üks meditsiinialal ja üldse tervishoiualal töötav õde olla külm ja eemaletõukav. Selline õde võib küll oma ametialast tööd teha nii hästi kui võimalik, kuid patsiendid suhtuvad temasse sel juhul samamoodi ja turvatunne, mis näiteks mõne teise õega tekkis, kaob. Sel viisil tavaliselt kaob haigel usaldus ka teiste õdede vastu, kes tegelikult tahavad aidata ja ei julgetagi arsti poole pöörduda. Õde peab pakkuma nii patsiendile kui ka tema perele või teistele lähedastele kindlustunnet ja hoolt
Tundsin, et vajan sellest elust rohkemat seda nii eneseteostuse ja arendamise seisukohalt, kui ka kasvõi mingil väikesel moel maailma oma panuse andmise näol. Siinkohal ei petnud ma ennast ning ei loonud illusioone nagu suudaksin maailma parandada. Kuna olen üksjagu meditsiini-, pedagoogika- ja ka sotsiaaltööalast kirjandust iseseisvalt läbi töötanud ning mu elukaaslane (tulevane psühhiaater) õpib Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, puutun pidevalt kokku erinevate meditsiinialal töötavate ning seda eriala õppivate isikutega, kelle kogemustest olen palju õppinud. Tulles tagasi selle juurde, et mul ei ole illusioone maailma parandamise suhtes, tahan öelda lihtsalt seda, et teadvustan endale tänapäeva teaduse ja meditsiini piire, mille tõttu ei julgeks ma väita, et kõiki erivajadusega isikuid saaks aidata. Kindlasti saab siiski paljut ära teha logopeedide ja eripedagoogide klientide jaoks, olgu see
annaabi.ee 
