5. Tegevuse aega peab jälgima, et mitte segamini ajada olemust ja juhust. 6. Ravimi mõju peab täheldama konstantselt või mitmete juhtude puhul, sest kui seda ei täheldata, on tegu olnud juhusliku mõjuga. 7. Eksperimenteerima peab inimkeha peal, sest see kui katset tehakse lõvi või hobuse peal ei pruugi tõestada ravimi mõju inimesele. 13. sajandil võeti eksperimentaalne meetod kasutusse ka botaanikas, agrikultuuri teadustes ja materia medicas. Selle eestvedaja oli Abu al-Abbas al-Nabati. Al-Nabati seadis sisse empiirilised tehnikad arvukate materia medica'te katsetamise, kirjeldamise ja identifitseerimise jaoks ja eraldas katsetatud ja tõestatud tehnikad/viisid tõestamata tehnikatest/viisidest. Esimene dokumenteeritud kolleegide töö arvustamine/kontroll on kirjeldatud ,,Arstide eetikas", mis on kirja pandud Ishaq bin Ali al-Rahwi poolt. Selles töös ta kirjutab, et külastav
sublimeerimise.13 Araablased andsid nimed mõistetele nagu alkohol, suhkur, siirup, leelis jne, nad kehtestasid ravimivalmistamisele standardid ning soovitavad hinnad, sisuliselt lõid farmakopöa. Teoorias jätkasid nad humoralismi lainel. Tähtis aspekt araabi-islami farmaatsia arengu jaoks oli selle tsivilisatsiooni lai geograafiline haare. Araablased haarasid oma materia medicasse kordades rohkem termineid, kui oli olnud nt Antiik-Kreekas (Dioscoridese materia medicas sisaldus ~1000 taime, looma ja mineraali nime, Ibn Baytar'i omas üle 3000). Antiiktraditsioon jätkus keskaegse Euroopa teaduslikus mõttemaailmas. Ülikoolides õpetati mh materia medica nimelist õppeainet, mille sisuks oli meie mõistes farmaatsia ja farmakoloogia tutvustamine. Siinkohal rõhutatagu veelkord, et paljud kaasaegse lugeja jaoks esmapilgul praktilise kallakuga distsipliinid, mida toonastes ülikoolides loeti, olid siiski
annaabi.ee 
