1975. aastal lõpetas Pääsuke tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuriteaduskonna. Samal aastal loobus Pääsuke tippspordist ning pühendus treeneri ametile. Ei läinudki väga kaua, enne kui sai noppida esimesi tehtud töö vilju. 1983. aastal saabus juunioride MM-lt Even Tudeberg teatesõidu hõbeda ja individuaalse pronksmedaliga. Juba järgmise aasta tiitlivõistlusteks oli veenatud Kaija Parvet ala vahetama ning järgmiste aastate jooksul tabas Eestit tänu Parvele medalisadu. Sellega oli kätte jõudnud Eesti laskesuusatamise kuldaeg. Kaheksakümnendate lõpus hakkas Pääsukese tervis tunda andma. Õpilaste juhendamise kõrvalt ennast unustanud mees pidi 1991. aastal minema operatsioonilauale. Lillehammeri olümpiaks sai mees tervise korda ning oli koondise treener 1992- 1994. Majandusraskuste kiuste polnud tulemus paha Aivo Udrase 16. koht on tänini Eesti meeste parim tulemus olümpial
J. Patterson tema kolimise pealinna Kingstoni, et ta saaks treenida koos Jamaika koondisega. Sel ajal oli Bolt 15-aastane, kuid juba 1.96 pikk ja jooksis juba 200 meetrit ajaga 20,53. Samal aastal toimusid Kingstonis juunioride MM kergejõustikus, kus Bolt võitis 200 m 20,61-ga ning tuli teiseks 4×100 ja 4×400 meetri teatejooksus aegadega vastavalt 39,15 ja 3.04,06. Sellega sai temast läbi aegade noorim juunioride maailmameister. IAAF nimetas ta aasta tõusvaks täheks. Medalisadu jätkus 2003. aastal, kui ta võitis maailma noorsoo meistrivõistlused võistluste rekordiga 20,40, hoolimata vastutuulest 1,1 m/s. Seda esitust tunnustas ka tollane maailmameister Michael Johnson, kes väljendas kartust, et poiss võib end ära kurnata, sest temalt oodatakse liiga palju. IAAF nimetas ta ka 2003. aasta tõusvaks täheks. Bolt keskendus 200 meetrile ja kordas panameerika juunioride meistrivõistlustel Roy Martini juunioride maailmarekordit 20,13, mis oli joostud juba 1988
annaabi.ee 
