arvangi, et nendejaoks oli McMurphy tegevus pigem inspireeriv alustada oma elu, kuna nad nägid elu väljaspool psühhiaatriahaiglat. Nad võisid seda näinud olla ka enne, kuid mitte sellise pilgu läbi, et elu väljaspool psühhiaatriahaiglat võib olla küll palju keerulisem, kuid see-eest palju iseseisvam ja lõbusam. Vahepeal aga hakkas arenema sõprus ka McMurphy ja indiaanipealiku vahel. Indiaanipealik lasi kõigil arvata, et ta on tumm. Hiljem aga selgus et seda ta ei olnud. McMurphyga said neist head sõbrad ning kui McMurphyle ajuloputus tehti, siis ei talunud tema sõber seda pilti ja lämmatas ta padjaga. Ta teadis, et see elu mida McMurphy oleks pidanud elama hakkama ei ole elamisväärne. Indiaanipealik oli olnud enne McMurphy tulekut täielik erak keegi ei osanud ega tahtnud temaga suhelda. Ja ega indiaanlane ise ka ei tahtnud kellegagi suhelda. McMurphy aga avastas temas ühe ande ta oli hea korvpalliväljakul. See tõi indiaanlasele
keskkonnast, kus ta parasjagu paiknes. Film pani mind mõtlema sellele, kuidas teha kindlaks, kes on hull ja kes mitte. Jõudsin järeldusele, et kui inimene ei sobi ühiskonda, kus ta asub, sest erineb teistest inimestest suuresti mingite vaimsete omaduste poolest, on ta hull. Sellepärast tekkisid aastasadu tagasi situatsioonid, kus teisitimõtlejad pandi vangi või põletati tuleriidal, sest neid peeti hulludeks või nõidadeks. Ja nii oli ka McMurphyga, kes välismaailmas näis lihtsalt kuritegelik mees. Järjepideva kuritegevuse tõttu kaheldi tema terves mõistuses ning saadeti ta ühiskonda, kus ta erines suuresti seal elavatest inimestest- hulludest ja sellepärast julgen väita, et vaimuhaigla seinte vahel oli ainukene hull just McMurphy ise. McMurphy lõi kohe algusest peale hullumaja harmoonia ja igapäevase süsteemi paigast. Türanniast oli saamas demokraatia
annaabi.ee 
