Vihjeid näeme ka apokrüüfsetes kirjutistes. Nii mitmeski on juttu ka sellest, et piiskopil on ainuõigus pühitseda armulauda. Varakristlikud kõrvalekalded õpetuses: 1) Esimestel sajanditel ei olnud kindlust, et kristlikkusse kirikusse ei tule karismaatilist juhti, kes lööks platsi puhtaks. Üks kuulsamaid liikumisi montanistid. Juht Montanus, kes tegutses Väike-Aasias, Früügia provintsis u aastatel 157-172. Said kuulsaks 2 naisprohvetit Maximilla ja Pricilla. Nende kuulutus oli karismaatilist laadi. Maailmalõpu kuulutajad, ütlesid, et Kristus saabub üsna pea ühte väikesesse linna Peputsasse, millest pidi saama uus Jeruusalemm. Liikumine kasvas ka pärast tähtaja ületamist (maailmalõpp pidi saabuma Maximilla surmaga). Nemad on üks liikumine, keda Tertullianus nimetab vaimu poolt täidetuteks – neumaatikuteks. Olid väga sallimatud teiste suhtes
kirjade korpust. Markioni eetika oli range, tema arvates ei olnud apokalüpsise ootus põhjendatud ning vagad koguduseliikmed pidid teostama rahuriigi juba selles maailmas. Rangus iseloomustab ka montanistide liikumist, mis tegutses Väike-Aasias, Pepuzas, millest pidi kujunema uus Jeruusalemm. Erinevalt markionistidest oodati aga maailma lõppu, tähtsustati prohveteid kui märke lõpuaegade saabumisest. Tuntud on Montanuse naisprohvetid Maximilla ja Priscilla. Tähtsustati karismaatilisust ja peeti end ülejäänud kristlaskonnast paremaks. 4. Kristluse tõus Rooma riigis 3. ja 4. sajandil. Diocletianuse restauratsioon. Constantinuse tõus keisriks ja valitsemisperiood. Julianus Apostata. Kolmanda sajandi esimene pool (aastad 220-240) oli kristlusele suure tõusu aeg, kristlus jõudis massidesse ning riigi valitsemise poolele. Seda sajandit peetakse kristluse leviku osas ka kõige tähtsamaks
annaabi.ee 
