Saksamaal. Lõppude lõpuks ei olnud sellest ravist kasu. Bob tahtis surra kodus aga kahjuks ta suri Miami haiglas 11 mail 1981. Tema viimased sõnad pojale Ziggy olid: ,,Money can't buy life"(raha ei suuda osta elu). Teda leinati rahvusvaheliselt ja tuhanded inimesed ilmusid välja tema matustele mis leidsid aset 21 mail et anda oma kaastunne edasi. Leinajate seas olid mõlemad, Jamaika president ja vastaserakonna juht. Bob marley nüüd puhkab nüüd enda mauseleumis enda sünnikohas. Pärast tema surma ta oli autasustatud Jamaika ,,Meriti" orderiga. Prohvet Gad soovis tungivalt, et Bobi kurikuulus sõrmus talle bärandatakse. Huvitaval kombes kadus sõrmus lõppude lõpuks ära, nagu tina tuhka. Bob Marley teadis oma saatust ja oli sellega leppinud. Ta oli oma missiooni täitnud süstides inimestesse rahvusvaheliselt armastust ja heatahtlikust vähendades sellega rassismi. Ta oli surres 36 aastane, tema legend on aga surematu
Kontspetsiooni järgi kannatas kõige rohkem partei, mitte inimesed. Enamik näiteid on seotud nende inimestega, kes oli 20ndatel ja 30ndatel võimupüramiidi tipus ja keda Stalin represseeris. Põhi isikukultuse tõlgendajaks sai Hrustsov. 1961 taas järjekordse partei kongressi aasta. Aasta, millal Hrustsov viimast korda isikukultuse küsimuse jõuliselt päevakorrale tõstis. Viis välja selleni, et Stalin, kes tolle ajani oli lebanud mauseleumis Lenini kõrval, viidi öösel ära ning maeti Kremli müüri äärde. Seda tehti siis sellepärast, et 1961. aastaks oli Hrustsovi populaarsus ühiskonnas langema hakanud. Kõik suured üritused, millega ta välja oli tulnud, olid 60ndate aastate alguses selgelt ebaõnnestumise märgil. Jõulise kritiseerimisega lootis Hrustsov oma positsioone parandada. Rehabiliteerimine · Rehabiliteerimise mõiste nõukogude ühiskonnas · Repressiivpoliitika teisenemine
annaabi.ee 
