Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma
Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju
annaabi.ee 
