viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata. Visatud odad jäid sageli kilpi kinni ning muutsid selle kasutuks. On ka teateid, et lähivõitlusse astumise korral murti odavars. Ida-Eestist Raatvere matusest on koos torkeodaga leitud arvatav odaotsa vimpel. Levinud relvaks oli kirves. Tõsi, sageli on raske teha vahet sõjakirve ja tavalise töökirve vahel, mida ju vajadusel võidi samuti kasutada relvana. Matusepanuste põhjal otsustades oli kirves ka üks levinumaid naiste relvi-tööriistu. Vahel on muinasaja lõpu kirveste labas auk, mis tõenäoliselt oli kasutusel kirveste kinnitamisel kuhugi. Leidub kaunistatud, vahest isegi väga keerulise ornamendiga kirveid. Eestis mitte nii levinud, kuid kahtlemata tuntud olid sõjanuiad. Meie piirkonnas on säilinud eelkõige selliseid sõjanuiasid, millel oli rauast, sageli oraline pea. Muinasaja lõpu mõõgad on tavaliselt kaheteralised
Esemeid Tõnija kalmest RINGVALL-LINNUSED Umbes aastatuhande vahetuse paiku ehk hilisel eelrooma rauaajal tulid kasutusele väikesed nõrgalt kindlustatud linnused, nn ringvall-linnused. Vahel kutsutakse neid ka Havori-tüüpi linnusteks, kuna samasugused linnused olid sel perioodil levinud Rootsi mandriosas, Ojamaa ja Ölandi saarel. Ringvall-linnuste ehitamine Eestis oli teatud mõttes korrelatsioonis relvadega, mis samal perioodil ajutiselt matusepanuste hulka ilmusid. Tõenäoliselt viitavad mõlemad nähtused rahutumatele oludele. Ringvall-linnused olid hoopis väiksemad kui pronksiaegsed kindlustatud asulad, samas olid nende kindlustised enamasti jätkuvalt üsna nõrgad. Torkab silma, et kõikides kindlustatud asulates on kas leitud kaevamistel ka eelrooma rauaaegne asustuskiht (Iru, Asva) või on lähedusest teada eraldiseisev ringvall-linnus (Ridala Mustla). Mustla linnus on siiski
annaabi.ee 
