Seda austatakse kui surnu uut asupaika, sellesse kohta kanduvad üle ka laibas kätkevad jõud, mispärast see koht võib olla kardetav või ka jõuduandev. Seda kohta ei tohi rikkuda ega reostada, see on püha paik. Selleks paigaks on olnud harilikult, kas omaette seisev metsatükk, hiis, kuskil mäekünkal, kus liivas ja kruusas laibad kõige paremini säilivad, või kivivared, kangrud. Arheoloogilised leiud näitavad, et vahel maeti ka elumaja alla. Laiba väga tihe side oma matusepaigaga ilmneb juba sellestki, et keeleliselt surnu ja haua nimetused on alatasa segunenud: kalm- kalmuline, kääp-kääbas, tooni-toonela, manalane manala, hiis (surnu) hiiela. Vari Elujõud peitub ka varjus: võidab see või saab jõudu juurde, kes vastase oma varju alla saab. Seepärast tuleb hoiduda kuu või päikese poole vastasega heideldes. Varjates teist oma varjuga saadakse ta oma hingejõu võimusesse, vahel ka selleks, et kedagi hoopis kaitsta ja aidata.
670date aastate paiku. Kreeka pärimuse järgi sooritas Midas pärast kimmerlastelt lüüasaamist härja verd juues enesetapu. Mõne aja pärast alistati Früügia alad Anatoolia uue suurvõimu Lüüdia valitsejatele. Ühte Gordioni lähedalt välja kaevatud monumentaalset 8. sajandi kääbashauda on sageli peetud Midase matuseks. Kimmerlastelt lüüa saanud valitsejale seda kronoloogilistel põhjustel omistada ei saa seega peab olema tegu ühe varasema Früügia kuninga matusepaigaga. Kas tema nimi oli Midas või mitte, jääb meile teadmata. Lüüdia. Lüüdlased olid indoeuroopa rahvas, keeleliselt suhteliselt lähedased hetiitidele ja tõenäoliselt asunud Anatoolias juba II aastatuhandel. I aastatuhandel elasid nad Anatoolia lääneosas kreeklaste vahetus naabruses pealinn Sardeis jäi Egeuse rannikust ainult u 150 km sisemaale. Lähedusest tulenesid tihedad kontaktid kreeklastega, sealhulgas ülemkihi sagedased segaabielud. Lüüdlased võtsid hiljemalt 7
annaabi.ee 
