kui täiskasvanutel, kelle eksimuste hulk on hulga suurem. Vaatamata surma põlgamisele leidis Müller, et surm on midagi, mida oodata ja serveerib seda ka kui rõõmsat sündmust, sest kui viimne päev saabub siis saab inimene kokku oma lunastajaga. Ta leidis koguni, et elu on justkui halb uni ja surm varjuuni. Seni kuni see päev aga tuleb, peab inimene võitlema patu vastu ja tegelema meeleparandusega, et hoida kurat endast eemal. Surma kutsus rõõmsalt vastu võtma ka 17. sajandi matuseluule, kus lubati taevas ees ootavat märgatavalt paremat elu. Lisaks prooviti läbi matuseluule inimesi trööstida, juhtides neid eluvaevades ikka Jumalale lootma ja meenutades neile ristiusu põhitõdesid, et Jumala poeg on ohverdatud inimkonna hüvanguks ja lunastuseks. 18. sajandi keskpaigast algas ilmaliku kirjanduse esimene arengufaas ja võib-olla just ka tänu ristiusu üleskutsele võidelda kõrkuse, viha ja kadeduse vastu saab alguse 18. sajandi teisel
Luuletus lõpeb lahkumise vihjega, st pulmapidu on peetud. Leina- ja matustelaule on vähe säilinud ja tuntakse vähem. Neis arendatakse piiblimotiive ja ideid, nt jumalapoja ohverdamine inimkonna hüvanguks, surnust ülestõus, surmajärgne elu. Matuselauludes esines vastandusprintsiip: inimelu on lühike ja pinnapealne, samas esitatakse jumaliku päritolu igaviku idee – elu haprus VS usu tugevus. Matuseluule eesmärk on pakkuda lohutust kurva sündmuse taustal. Õpetatud luule on keeleliselt mitmekesisem: nt heebrea, kreeka, ladina k kirjutatud tekstid. Luuletemaatika pärit toonasest haridusest, mis kujutas endast klassikalise materjali: mütoloogia, kirjandus, keeled; eelkõige antiikajastu ja selle autorite tekstide tundmine. Kasutab antiikaegset värsimõõtu. Poeetiline raam lähtub sellest, mis stuudiumi vältel omandatud sai: autor proovib
annaabi.ee 
