aastani, kui süvendati ja puhastati Pedeli jõgi, polnud Eesti-Valgal oma inimestele korralikku ujumiskohta pakkuda.56 Pedeli Läti-Valga osas olid aga sobilikud ujumiskohad olemas ning ka vesi puhtam, sest allpool Ramsi järve voolas jõkke suur osa Eesti-Valga reoveest.57 Oluliseks piiriületuse põhjuseks oli ka varem Luke koguduse alla kuulunud eestlaste tava matta oma surnuid jätkuvalt Luke surnuaiale. Selle toimingu jaoks tuli hankida eriluba piiri ületamiseks nii matuselistele kui ka veokitele ning kogu matuserongkäik pidi ootama kuni lüüakse templid sisse kõigi rongkäigus osalenud isikute dokumentidesse.58 Lisaks Luke koguduse surnuaiale kaotasid eestlased ka Jaani koguduse Tooki (Toogipalu) kalmistu, mis jäi linnast väljuva Võru maantee paremale poolele ja seega teisele poole piiri. Linna sees asuv Jaani kiriku vana kalmistu oli juba maksimaalselt ära kasutatud ja sinna matta enam ei lubatud
perekonna uskumustest ja tõekspidamisest, küsitakse nõu leinakorraldajalt või tuttavatelt, mille tõttu segunevad ristiusu, paganausu ja nõukogude ajal väljakujunenud tavad. Kuid kindlasti on igale matuserongile iseloomulik ees kantav hauarist või -plaat, pärjad ja muusikasaade. Rongkäik läheb matuseautoni, kirst asetatakse sõidukisse jalad ees. Liikumise marsruut on tavaliselt matusekorraldajaga läbi mõeldud nii, et liikumine toimuks kogu aeg ühes suunas. Tagurdamist välditakse. Matuselistele jagatakse mustad leinalindid ning need pannakse enne rongkäigu alustamist autodele. Jäänud on ka komme hetkeks lahkunu elukohas või tema endise töökoha juures peatuda. Risti lõikamise tava ei ole enam linnades aktuaalne (Sala 2002: 34). Vanade eestlaste uskumuste kohaselt on matustele tulnud kogukonna järgmine surija esimese matuserongi vastutulijaga samast soost. Uskumuse tõttu annab surnu meessugulane ka tänapäeval esimesele matuserongile vastutulijale osa peietoidust
annaabi.ee 
