ühtlustatud ortograafiat. Forseliusele on omistatud ka Lundis leiduv põhja-eesti- keelne aabitsa väljaanne aastast 1694 ja lõuna-eesti-keelne aastast 1698. 6. Saksakeelne luule Eestimaal: Tallinna luules on tähtis mängulisus, anagrammid. Palju on säilinud epigramme, satiirilisi luuletusi. XVII saj esimesel poolel oli vaimueliit koondunud Tallinna ümber. Aadlikud kirjaelus ei osalenud, küll aga kirjutati neile luuletusi. Enim kirjutati pulmalaule, seejärel matuselaule, teelesaatmisluuletusi. Vähem nime-, sünnipäeva ja laste sünni puhul, aastaaegade vaheldumise puhul. Esimene Tallinnas trükitud luuletus: Timotheus Poluse aleksandriin. Luulemotiivid: motiivirepertuaar nagu Saksamaalgi. Üsna palju kirjutatakse luuletusi sõjateemal. (Saksamaal oli just 30 aastane sõda), samas roomustatakse, et Eestimaal on vaid ,,armusõda". Mütoloogilised tegelased tähtsad: Amor, muusad, Apollo. Luuletusi kirjutatakse ka Tallinna linnast.
Naabrid ja teised avaldavad oma kaastunnet kalmistul või tulevad hetkeks külla mõnel teisel päeval. Tavaliselt on pererahval selliste külaskäikude jaoks pandud spetsiaalselt kõrvale pudel alkoholi. Tihti mängitakse peietel kitarri ning lauldakse laule, mida surnu eluajal armastas ning mis meenutavad koosveedetud hetki. Vene peielauas sümboliseerib kadunukese kohta eelkõige viinaga täidetud ning leivatükiga kaetud klaas. Eestlaste matustel lauldakse vaimulikke või ilmalikke matuselaule. Laulude valikul arvestatakse lahkunu soove ja tema isiku eripära. Noored laulavad matustel harvemani kui eakad inimesed. Peielauast võtab sümboolselt osa ka lahkunu hing. Lahkunule kaetakse lauas koht, mida sümboliseerivad leinalintidega küünlad ja ümberpööratud nõud (Torp-Kõivupuu 2003:144). Ka eesti peied viiakse läbi tavaliselt mõnes söögikohas. Arvatavasti on see seotud asjaoluga, et kõik matustele tulnud inimesed lihtsalt ei mahu sugulaste väikesesse korterisse.
annaabi.ee 
