Vaadake ometi raudmehi ja munkasid kohe näha, et nad on meist oma arengus sada aastat ees! Me peame kõigest jõust pingutama, et neile järele jõuda!" Ja ta viiski ema külasse elama; nad ehitasid endale väikse tare ja mu isa õppis kündma ja külvama ning sai endale sirbi ja käsikivi. Ta hakkas käima kirikus ja õppima saksa keelt, et mõista raudmeeste kõnet ja nende käest veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa. Ta sõi leiba ja kiitis suud matsutades selle headust ning kui ta õppis veel selgeks odrakördi keetmise, polnud tema vaimustusel ja uhkusel enam üldse otsa ega äärt. ,,See mekkis nagu okse," tunnistas mulle ema, aga isa sõi odrakörti kolm korda päevas, krimpsutas küll väheke nägu, kuid väitis, et see on iseäranis hõrk roog, mida peab lihtsalt oskama süüa. ,,Mitte nagu meie lihakäntsakad, mida iga loll mõistab õgida, vaid peenema maitsmismeelega inimesele kohane euroopalik toit!" rääkis ta
Nüüd pole enam niisuguseid tüdrukuid olemas, kusagil ei ole. Aga siis oli ja siis läksin sünagoogi, sest mis ma muidu sinna oleksin pidanud minema. Tema oli ülal, mina all, nõnda seisime vastastikku. Sünagoogis on ikka naised ülal ja mehed all, naised on Jehoovale lähemal. Ja kui ta nõnda ülalt minule otsa vaatas, siis kordasin tema nime -- Lea, Lea, Lea... See on kõige ilusam nimi. Kuulake, missugune muusika: L-e-a!" Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud. ,,Härra Voitinski, kas olete poissmees?" küsis v. Elbe, Riiast pärit sakslane, kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele. ,,Kuidas nii?" hüüdis Voitinski nagu haavunult. ,,Kes teile ütles, et mina olen poissmees?"
annaabi.ee 
