sinu arvel seal võib-olla mõnigend krooni mis on viimasest palgapäevast alles jäänud, aga eestlane ei peaks seda väljanäitama ja veel hullem kui hakkatakse kadedusest mingeid lolluseid korraldama teisele inimesele. Tõeline eestlane peaks veel oma isamaad austama, ei tohiks seda ise rikkuda, igasuguste liiksete kaevandamisetega, siis peaks metsa ja teede äärsed prügist puhtana hoidma ja ei tohiks lasta igasugustel matsidele Eestisse räuskama tulla. Mis ma selle räuskamise all mõtlen? Nimelt seda, et umbvenelased elavad Eestis ja teevad Eesti riigi võimu ja eluolusid maha teiste rahvaste ees. Minu meelest tuleks kõik umbvenelased saata rongiga venemaale, nagu seda tegid venelased eestlastega, kes Siberisse küüditati. Muidugi ei käi see vanamutikeste kohta, kes ei oska Eesti keelt ja nad juba nii vanad, et see õppimine olekski raske , aga samas nad on Eestis elamisega rahul ja ei vingu näiteks Ansipi
lootuse päästa mitte küll ennast (enesest hoolis ta vähe), kuid Esmeraldat. Meeletult jooksis ta mööda galeriid edasi-tagasi, teades, et kirik varsti hulguste kätte langeb. Äkki kostis kõrvaltänavatest kapjade plagin. Järgmisel silmapilgul ilmus sealt nähtavale pikk rodu tõrvikuid ja tihe ratsameeste salk võitlusvalmis piikidega, tormates täie hoo ja hirmsa kisaga kirfkuväljakule. «Prantsusmaa! Prantsusmaa eest! Virutage matsidele! Chäteaupers, appi! Prevoo eest! Prevoo eest!» Hirmunud hulgused pöördusid ümber. Quasimodo ei kuulnud midagi, nägi ainult paljaid mõõku, tunglaid, piigiotsi, kogu seda ratsasalka, mille eesotsas ta ära tundis kapten Phoebuse. Ta nägi hulguste segadust, ühed olid kohkunud, teised ähmi täis, ja ta ammendas sellest ootamatust abist nii palju jõudu, et ta esimesed sissetungijad, kes juba kiriku galeriile olid pääsenud, tagasi paiskas.
oli kasvatanud meid erinevas usus.» «Mulle tundub tõesti, Mousqueton, nagu te isegi ütlete, et teie isa oli üks nupukas poiss. Ja oma jõudehetkedel, nagu te rääkisite, tegeles ta siis salaküttimisega?» «Jah, mu härra. Tema õpetaski mulle püünispaela sõlmimist ja õngenööri heitmist. Ja kui ma siin nüüd nägin, et meie närukael peremees toidab meid hunniku halva lihaga, rnis kõlbab söömiseks matsidele ja on kõlbmatu meie nõrkadele magudele, siis võtsin ma jälle oma vana ameti natuke käsile. Printsi metsas jalutades seadsin ma radadele silmuseid ja Tema Kõrguse veekogude kaldal lamades heitsin ma õngenöörid tiiki. Sel viisil ei puudunud meil, nagu härra isegi veenduda võib, põldpüüd ja küülikud, karpkalad ja angerjad, lühidalt, meil ei olnud puudust kergest ja toitvast toidust, mis on nii tarvilik haigetele.» «Äga vein? Kes varustas teid veiniga? Kas peremees
annaabi.ee 
