Loodushuvilisele Euroopas ainulaadne Matsalu Rahvuspark. Maailmas tuntakse Matsalut Euroopa kõige linnurikkama paigana, mis pakub uskumatuid looduselamusi. Siin ristuvad suured rändeteed ja peatub ning pesitseb kümneid tuhandeid sulelisi. Linnuhuvilistele on Matsalu rahvuspark tõeline paradiis. Katkematu rivina ülelendavad sookured panevad silmad särama, rääkimata helist, mida tohutud haneparved õhkutõusmisel tekitavad. Rahvuspargist voolab läbi Kasari jõgi, mis annab Matsalule tema elu ja hingamise. Kasari on pikkuselt ja veerohkuselt eesti neljas jõgi, mille luht ja alamjooks jäävad rahvuspargi piiridesse. Matsalu lahe idaosas ja Kasari delta lääneosas laiub roostik, mis on oma 3000. hektariga suurim omataoline Läänemere ääres. Matsalu linnuriigi avastamise algusaegadel pakkusid just siinsed silmapiirini ulatuvad rooväljad uurijatele kõige suuremat huvi. Matsalu rahvuspargis ja selle ümbruses on matkarajad, vaatetornid ja puhkekohad, mis pakuvad
kaitseks. 1976. aastal kanti Matsalu rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. 2004. aastal nimetati Matsalu Looduskaitseala ümber Matsalu rahvuspargiks. Kaitseala suurust arvestades ei ole võimalik pidada kogu kaitseala linnustikul pidevalt silma peal. Lindude rändeaegse arvukuse kohta polegi vajalikud igaaastased loendused. Aastati mõjutavad lindude rändeaegset arvukust enamasti ilmastiku ja veeolud, talvitumisolud jm. meist mitteolenevad tegurid. Suurema osa Matsalule olulistest läbirändajatest moodustavad vee ja rannikulinnud ning nendele sobivad veealad ei muutu kuigi kiiresti ning on praeguste keeldudega piisavalt kaitstud. Väike häirimine rändeajal ei ole ka hull, sest Matsalu on suur ja linnud leiavad endale alati mõne rahuliku koha peatumiseks. Iga aastaselt tuleb jälgida vaid väikelaukhane, kelle arvukus Euroopas on väga väikeseks jäänud. Matsalu on kõige tähtsamaks pesitsusalaks Eestis sellistele
· Paiknemise muutumisel on vaja teada, mis seda on põhjustanud; · Seiretulemuste põhjal teha ettepanekud alade hooldamiseks ja häirefaktorite kõrvaldamiseks. Kaitseala suurust arvestades ei ole võimalik pidada kogu kaitseala linnustikul pidevalt silma peal. Lindude rändeaegse arvukuse kohta polegi vajalikud iga-aastased loendused. Aastati mõjutavad lindude rändeaegset arvukust enamasti ilmastiku- ja veeolud, talvitumisolud jm. meist mitteolenevad tegurid. Suurema osa Matsalule olulistest läbirändajatest moodustavad vee- ja rannikulinnud ning nendele sobivad veealad ei muutu kuigi kiiresti ning on praeguste keeldudega piisavalt kaitstud. Väike häirimine rändeajal ei ole ka hull, sest Matsalu on suur ja linnud leiavad endale alati mõne rahuliku koha peatumiseks. Iga-aastaselt tuleb jälgida vaid väike-laukhane, kelle arvukus Euroopas on väga väikeseks jäänud. Pesitsusaegsed loendused on palju töömahukamad ja on kokku surutud kindlasse lühikesse
1809. aastal ehitatud Vilsandi tuletorn ja kuulsaim skelettidest moodustunud dolomiit. Ehkki Vilsandit viltune Kiipsaare tuletorn Harilaiul. Suuremate talude on tema algusaegadel nimetatud linnuriigiks, jääb ta maadel säilinud pukktuulikud jutustavad sellest, et liigirikkuselt Matsalule alla: Vilsandi rahvuspargi alal siinse paiga üks loodusrikkusi on tuul. Vilsandlased on on märgatud 247 linnuliiki, neist pesitseb 114. läbi aegade olnud vaprad meresõitjad, kaupmehed ja laevaehitajad.
annaabi.ee 
