Krematooriumid on pühitsetud ja seetõttu saab nendes läbi viia ka kiriklikke leinatalitusi. Siinkirjutaja poolt läbiviidud küsitlus näitab (Tabelid 6 ja 7, lk 50), et venelased suhtuvad tuhastamisse märksa tõrjuvamalt kui eestlased ning valiksid sellise matmisviisi vaid juhul, kui lahkunu seda eluajal paluks. Kui lahkunu oma eluajal tuhastamismatust palunud ei ole, välditakse krematsiooni. 68% küsitletud eestlasest nimetab tuhastamismatust kaasaegseks matmisviisiks, niiviisi maetud saada ei taha ainult 12%. Võrreldes eestlastega nimetab ainult 38% venelastest seda matmisviisi kaasaegsemaks, 46% niiviisi maetud olla ei tahaks. Tuleviku ainsaks ja õigeks matuseviisiks nimetab tuhastamismatust 20% eesti vastajatest. Vene noortest eelistas seda matmisviisi vaid 12%. Võib oletada, et käesolev erinevus on tingitud sellega, et ajalooliselt oli Venemaa õigeusklik ühiskond võrreldes Euroopa rahvustega konservatiivsem
hakati asulaid piirama kaitseseintega. Asva kindlustatud asula järgi hakati kõike nimetama Asva kultuuriks. Pronksiaja peamiseks elatusalaks kujunes karjakasvatus, kõrvalalaks oli maaviljelus. Kuna metalli hakkas rohkem sisse tulema, viitab see kaubavahetuse suurenemisele. Tihedad sidemed Kesk-Rootsi ja Edela-Soomega. Raud oli pronksist igatepidi parem, Eestisse jõudsid need esemed V sajand eKr. Pronksiaega ja varajast rauaaega nimetatakse kokku varajaseks metalliajaks. Uueks matmisviisiks olid maapealsed kivikirstkalmed. Samuti on üks kalmetüüpe laevkalmed, kus kivid olid paigutatud laevakujuliselt. Eestis muutus majandus peale seda kui õpiti ise rauda tootma. Soodes leidub soorauamaaki. Metallist tööriistadega edenes tegevus igal elualal. Kasutusele võeti alepõllundus. Raiuti mets maja ja tuhk oli hea väetis. Aladel kus mulla kiht oli õhuke, kasvas mets aeglaselt, seda aga lasti sööti. Sinna peale lasti loomad, kelle sõnnik oli hea väetis. Põldude
annaabi.ee 
