Arvan, et tsunft oli üks vajalikeimaid koosseise tol ajal kuna turul hakkas valitsema kord ja kauplejate vahel võrdsus. Usu ja kirikuelus jäid endiselt samaks muistsed pühapaigad, säilis animistlik maailmavaade ja tähistati varasemale ajale kohaselt kalendri tähtpäevi. Liivimaa ristisõja tagajärjel toimus usuvaldkonnas reformatsijoon ja tekkisid naiskloostrid, mis ajapikku muutusid äärmiselt vajalikeks hooldusasutusteks. Usulised hakkasid järgima ristiusu kombeid ja tavasid. Matmisrituaalides hakkas kehtima laipmatus ning hiiekohtadesse ehitati kirikud. Usulised hakkasid käima ohvriallikatel ja hakkasid ohverdama. Samuti asus kirikus tegutsema preester, kiriku elu oli ladina keeles ja kirikues hakati tegelema ristimisega. Arvan, et kalendri tähtpäevade tähistamis komme on säilinud ka tänapäeval ja see komme võiks ka edaspidi säilida. Kultuurivaldkonnas jäid samaks elu tingimused ning kanti endiselt edasi palju villaseid riideid
minna" või olla seal niikaua kui nõid ravis keha. Kase kaudu võis teise ilma astuda. Puu tumedam pool sümboliseeris surma ja hauataguse ilma, heledam pool aga ülemist ja maapealist ilma ehk elu (Heintalu 2006a: 97, 297, 309). Vene mütoloogias oli kask samuti omalaadne trepp kahe maailmade vahel. Ida- ja lääneslaavlased austasid kaske kui püha ja õnne puud ning pidasid seda isegi Jumalaema puuks ( 2002: 283). Kuusk on kõige enam kasutatav puu tänapäeva matmisrituaalides. Euroopas sümboliseerib kuusk igihalja puuna elu igavikku (Saare 2001: 254). Eesti kultuuriruumis on kuusk eelkõige teeristi puu, kuhu erinevate rituaalide kaudu matustel kinnistati surnu hing, et too koju tagasi ei naaseks. Selliste puude juures käidi söömas, süües öeldi: ,,sellest kohast edasi teie ei tule, kui teid ei kutsuta" (Heintalu 2006b: 141). Pihlakat kasutasid slaavlased peamiselt rahvameditsiinis. Selle kaudu suhtlesid posijad mustade jõududega
annaabi.ee 
