Jaani kirik gooti sakraal Tartu Jaani kirik on üks ainulaatsemaid gooti kirikuid Põhja-Euroopas. Kirik on pühitsetud Ristija Johannesele, esmamainitud 1323. aastal. Tegemist on sakraalehitisega gootika perioodist, mis asub Tartus Jaani tänav 5. Kivikiriku-eelsest ajast on väljakaevamiste käigus arheoloogid leidnud huvitavaid leide, mis annavad alust arvata, et enne kivikiriku loomist asus samal asukohal 12. sajandi keskpaiku ehitatud sakraalhoone, koos ristiusu matmispaigaga. Keskaegsete plaanide kohaselt oli Jaani kirik kolmelööviline viie traveega basiilika, kus pikihoonele liitus läänes torn ja ühelöövilise polügonaalse lõpmikuga kooriruumi põhjaküljel paiknes käärkamber. Pikihoone lõunaküljel asus aga Lüübeki kabel. Pikihoone on silmatorkavalt asümmeetriline: kesklööv laieneb trapetsiaalselt ida suunast. 1 Tulenevalt Tartu soisest pinnasest tuli kiriku vundamendi vajumise takistamiseks kasutada
kromanjoonlased. Nendega on seotud paleoliitkumi viimane faas Euroopas e hilispaleoliitikum või ülempaleoliitikum. Sel ajal elasid veel ka neandertallased, nende ja kromanjoonlaste kooseksisteerimine kestis umbes 10 000 aastat. Esimesed kromanjoonlaste luujäänused avastati 1868. a töömeeste poolt Cro-Magnoni koopas Dordognes Edela-Prantsusmaal. Esimesena uuris seda koobast geoloog Louis Lartet. Leiukoht on pärit ajast 30 000 aastat tagasi. Tegu matmispaigaga. Leiti viis luustikku (kolm täiskasvanud meest, üks täiskasvanud naine, üks laps). Hauda oli kaasa pandud tööriistu, nikerdustega põhjapõdrasarvi, luuripatseid ja teokarpe. Vaieldakse selle üle, kas need panused olid teadlikult hauda pandud. Kui need olid, siis tundsid kromanjoonlased rituaale. Kromanjoonlased elasid Euroopas 40 000/35 00010 000 a tagasi, nad elasid ka Austraalias ning hiljem ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aafrikast nende luid leitud ei ole.
annaabi.ee 
