Maa-alused kalmistus Rohkesti aga ka sellest perioodist laibamatuseid, kalmetest eraldi asuvaid kalmistuid, enamasti 1-2 talu matusepaigad. Kääpad Kirde-Eestis vadjapärased kääpad, sarnased Loode-Venemaa omadega, liivast-kruusast, ka kividest, kuni 1 m kõrged, sageli jalamil kivirinf. Igas kääpas 1 matus, põletamata. Kagu-Eestis samuti hilisrauaaegsed kääpad, ümara plaaniga, umbes 1 m kõrged. Matused erinevad: Lindoras igas kääpas 1 surnu, Sikasalis osaliselt matetud põletusmatustega enne kääpa rajamist, mõnes kääpas ka laibamatus. Matuste puhul esinevad kristlikud elemendid (laiamatuse levik, matmine peaga lääne poole, ristiripatsite esinemine) ei saa seostada ristiusu levikuga, sest kõrvuti esinevad ka nn paganlikud elemendi, seostatakse pigem kaudse mõjuga. Hilisrauaaja (ja ühtlasi muinasaja lõpp= 1210- saksa ristisõdijate esimene sõjakäik 1227- kogu eesti ala allutatud taani-saksa võimule
protsess oli vältimatu. 1996. aastaks oli saniteerimise käigus õhatud peaaegu 3000 lõhkekeha. Saarte pinnas on tänu pommitamisele jäädavalt muutunud ning mulla sisalduses on üle lubatud normi mõndasid raskemetalle. Kohati on raskeid kahjustusi pinnasele tekitanud ka rasked militaarsõidukid. Kohalikku pinnast on ilma loata ka vormitud ja seetõttu rikutud (Kooritud ja kokku lükatud). Peale otsese pinnaselõhkumise on Pakri saartel ka massiliselt militaar-prügi maa-alla matetud. Mitmed sõjamasinad roostetavad seal, kus Vene sõjavägi nad jättis. Pakri saarte sõjaväelinnaku sõjaväelased juhtisid puhastamatta heitvee pealõhedesse, e. joogivette. Mõningast õlireostust tekitasid kütusehoidlad ning sõjaväe lahkudes rikuti joogivee hoidlad, valades sinna heitmed. Tänu Vene sõjaväe reostusele tuleb tänapäeval Pakri saartele, mandrilt, kaasa võtta puhas joogivesi. Ettevaatus abinõusid tuleb kasutada ka ringiliikumisel, sest saartel on siiamaani
annaabi.ee 
