alternatiive arvestades (nt tarbija, ettevõtja). Hindamisel on otsustavaks lahenduskäigu õigsus ning oskus kasutada õiguse allikaid ja kohaldada seadust. Tsiviilõigusliku kaasuse puhul taandub lahendus enamasti küsimusele: "Kas X võib nõuda Y-lt (või enamatelt isikutelt) teatud käitumist (sooritust)"? Igasugune muu ülesandepüstitus (küsimuseasetus) viitab üksnes ühele osale sellest küsimusest. B Nõude põhjendatus ehk lahenduse materiaalosa ("ekspertarvamuse stiil"). Siin tuleb kontrollida, kas X-le (või enamatele isikutele) kuulub kaasuse asjaolude põhjal nõue Y (või enamate isikute) vastu. I Lahenduskäiku tuleb alustada järgmiselt: "X-l saab olla nõue Y vastu (nt AÕS §-st 80 tulenev nõue auto väljaandmiseks)... [järgmiste eelduste olemasolul]:" Või osaline küsimusepüstitus: "Kes on auto omanik?" Seejärel tuleb järgemööda analüüsida järgmisi küsimusi: 1
normitehniliselt konstrueeritakse, võime leida vaid H-D- või H-S esitusviise - on tegelikult praktilise õigusloome küsimus. Nii esinevad nad reaalsetena, kuid mitte mistahes juhul maksimaalses mahus ideaalse mudelina. Kui seda oleks aktsepteeritud, oleksid koolkonna tollased vaidlused ilmselt paljuski ületatavad. H-Sesitusviisi juhul on ka sanktsioon selgelt piiritletav. Märgime: H-S õigusnormid ei ole iseloomulikud mitte ainult kriminaalõiguse materiaalosa konkreetset vastutust sätestavatele normidele, vaid üldse kõigil juhtudel, mil konkreetses õigusnormis ka vastutus sätestatakse. Sellised õigusnormid on iseloomulikud näiteks ka haldus-, distsiplinaar- ning varalist vastutust reguleerivates õigusharudes. Ainult et neis õigusharudes ei ole sellist (sama), selgelt väljenduvat käsitustraditsiooni dispositsiooni ja sanktsiooni kohta nagu ülalpool refereeritu kriminaalõiguse teoorias. Kuidas on aga H-Desitusviisi õigusnormidega
annaabi.ee 
