sügavale vajub, siis on raske äkilist lööki anda, kui kala võtab. Jääb löök hiljaks, rabeleb kala lahti ja läheb minema." Minu lapsepõlve kodud, ,,Sammi" Oli mul hea karjasõber, meie vahva koer Sammi, tugev, must-valget kirja, tark ja arusaaja. Olime mõlemad koos kasvanud, mõistsime teineteist ülihästi. Oli tarvis talle vaid öelda, et teed seda või seda, ja kohe oli ta valmis. Hulkusime temaga mööda metsi ja sookääre, ajasime jäneseid ja oravaid ning materdasime rästikuid, milliseid jõledaid loomi oli seal söökäärudes, jah, isegi väljas põllul, kohutavalt palju. ]...[ Tarvitses Sammile ainult öelda" Sammi, - orav, orav!" kui juba ta lidus metsa poole, otsis kustki orava üles ja haukus seni puu all, kui tulin järele. Ja kui ma oravat ühe puu otsast teisele hirmutasin, valvas Sammi teraselt, kuhu orav hüppab, ning polnudki juhtu, et ta silmast oleks kaotanud orava. Mõnikord istus ta pool päeva puu all ja
. . kadunud . . . kadunud . . . » Rääkija kattis silmad kätega kinni ja hakkas valjusti nuuksuma. Vanemad vaatasid tummalt üksteise otsa. Vaikuses, mis tükk aega telgis vältas, kõlas ainult sõnumitooja äge nutt otsekui halb ettekuulutus. 103 «Käi kaugel arvad sa rüütleid praegu olevat?» küsis viimaks peavanem. Nutja pühkis käeseljaga silmi, tõstis pead ja hakkas uuesti jutustama: «Kui mina neid nägin . . . see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoo-vis opmanit, kelle keldfi põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk ratsameht välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud hulgal ajal pead torre alt välja pista
annaabi.ee 
