2.3 Loogika pärast Renessanssi: 16. sajandist 19. sajandi keskpaigani Renessans tähendas loogika jaoks lahtiütlemist keskaegsest, otse Aristoteleselt lähtuvast skolastilisest loogikast. Hakkas sündima uus, matemaatikaga sidet leidev sümboolne loogika. Viimasest jooksebki veelahe antiik- ja keskaegse ning tänapäevase loogika vahel. Õhus olevad, siin-seal väljendatud ideed täpsest, universaalsest sümbolkeelest ning selle keele abil tehtava arutlemise matematiseerimisest ja mehhaniseerimisest ei jõudnud enne 19. sajandi keskpaiku aga mingisugustegi praktiliste tulemusteni peale lihtsate, ebasüstemaatiliste sümbolsüsteemide loomise. 2.3.1 16. ja 17. sajand Renessanssi seostatakse kreeka-rooma klassikute ausse tõstmisega, kuid samas oli renessansiaegsete kirjanike hulgas kombeks põlata Aristotelesest lähtuvat, möödunud sajandite ``steriilset'' skolastilist loogikat. Martin Lutherit olevat ärritanud mistahes viide Aristotelesele.
Hartshorne- väitis, et regioonid on niivõrd omapärased, et neid ei õnnestu omavahel võrrelda ega nähtusi üldistada ning seetõttu on geograafia pigem kunst kui teadus. Edaspidi eesotsas Hägerstrandi, Bunge ja Seattlei koolkonnaga püüti geograafiat matematiseerida- kvantitatiivne revolutsioon. Humanistlik suund- tekkis 1970 a. Eesotsas Tuani, Relphi ja Lowenthaliga. Niinimetatud uus kultuurigeograafia. Geograafia päästeti liigsest matematiseerimisest. Kultuuriline pööre- Eestis toimus see 2001 aastal, ingliskeelses geos paarkümmend aastat varem. Algas humanistliku geo tekkega 1970 ja jätkus 1980 uue kultgeo sünniga. Uues kultuurigeos pöörati suurt tähelepanu mõistetele: tähendus, identiteet, reflektiivsus, keel ja representatasioon. Uurijad eestis: Enne 2 maailmasõda- geo. Uurimine seotud koduuurmisega. Granö- geograafia instituudi juhataja. Käivitas süstemaatilise kodu-uurimise. Peateos eestis ,,Eesti maastikulised üksused"
annaabi.ee 
