pöörde lõpus toimumata, vrd. põhjaeesti laulan, lõunaeesti laula ‘laulan’. Muutus toimus XV-XVI sajandil. Sõnalõpulise n-I kadu või nõrgenemist on täheldatud mitmes muuski läänemeresooe keeles, muutuse aegki on erinev. 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. Lõpukadu, s.o. sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes sõnavormides. Nt. *jalka > *jalG, *metsästä > metsäst, *matalita > mataliD. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis. 11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sisekadu on lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui
silme, aga tegelikult on üldlevinud genitiivivorm silmade, v.a mõned kindlad konstruktsioonid.) Mitmuse partitiiv • Hilises lms algkeeles: -i + -tA/-δA • Tänapäeva id-lõpuline partitiiv võib olla häälikuseaduslik (nt sõnas maid) või analoogiavorm (nt madalaid, rebaseid – häälikuseaduslikuks vormiks oleks kujunenud madalid, rebasid, vrd *matalita, *repäsitä). • Tänapäeva lühike partitiiv on enamasti häälikuseaduslik (*kaloiδa > *kaloi-a > kalo > kalu) • Tänapäeva sid-/si-partitiiv on analoogiavorm ne-s-sõnade eeskujul, nt jalgasid (häälikuseaduslik vorm on jalgu), vrd *repäsitä > *reBaZiD. [Aga ne- ja s-sõnades endis on sid-lõpuline partitiiv hiljem jällegi teistsuguse analoogiamuutuse tõttu ära kadunud! (Vt id-partitiiv.) 21
annaabi.ee 
