Leidub rikkalikult juriidilist kirjandust, mis sisaldavad lühikesi aforisme ja definitsioone või milles kommenteeritakse preetorite edikte. Seega on õiguskirjandus praktilise iseloomuga. Varaklassikalisel perioodil saame rääkida juba koolkondade tekkest. Augustuse ajal tegutsesid kaks kuulsat juristi. Nendeks õigusteadlasteks olid Marcus Antistius Labeo ja Cneius Ateius Capito. Labeo koolkonda nimetatakse tema õpilase Proculose järgi prokuliaanideks ja Capito koolkonda tema õpilase Masurius Sabinuse järgi sabiniaanideks. Juba kaasaegsed (jurist Pomponius) väitsid, et prokuliaanid pooldavad uuendusi, sabiniaanid aga kaitsevad õiguse väljakujunenud instituute. Kõrgklassitsismist leiame väga täpselt põhjendatud kaasuste lahendusi. Oleme juba osundanud Rooma juristi Celsuse õiguse tähistamisele. Celsus on iseloomustanud ka õigusteadust. Ta töötas keiser Hadrianuse ajal, oli kaks korda konsuliks ja
Prokuliaanidest juristid kirjutasid sageli nn probleemkirjandust: epistulae, responsae, quaestiones (kirjad – juristide omavaheliste küsimuste arutelud, vastused – lahendused üksikutele küsimustele, küsimused – juriidilisi probleeme analüüsivad teosed), tsiviilõigulikke ülevaateteoseid prokuliaanid üldiselt ei kirjutanud.. Teise 1. sajandil tekkinud koolkonna, sabiniaanide, rajajaks nimetab Pomponius (D. 1, 2, 2, 47; 48) Capitot. Nime sai koolkond teise juhtiva juristi Masurius Sabinuse (1. saj pKr) järgi. Sabinus oli mõjukas Rooma jurist, kes sai keiser Tiberiuse ajal ius respondendi5. Tõenäoliselt sai ta 22. aastal sabiniaanide (ehk nagu neid sel ajal nimetati kassiaanide6) koolkonna peaks ning hiljem sai koolkond tema järgi endale nime. Tema peateos on Libri tres iuris civilis, mis on üles ehitatud vastavalt Sabinuse süsteemile: pärimisõigus, isikute õigus, käibetehingud, lubamatud teod ja alusetu rikastumine
annaabi.ee 
